Libasõbrad ja tähelepanunoolijad
Hea sõber rääkis hiljuti, et ta oli mõnda aega iPhone’i omanik, kuid vabanes sellest ilusast ja intelligentsest mänguasjast üsna kiiresti. Sest selgus, et iPhone on disainitud mitte ainult otseühenduste loomiseks reaalsuse ja küberruumi vahel, vaid ka sinu tähelepanu nõudvaks virtuaalseks sõbraks, omamoodi täiskasvanute Tamagotchiks (mäletate veel seda elektroonilist “loomakest”, eks ole). See on miski, mis sinuga pidevalt suhtleb, sest teda tuleb aina apdeitida ja temasse aplikatsioone daunlõudida. Tüütu ja aeganõudev libasõber.
Mul on kasutajakonto Facebookis ja Orkutis. Neis populaarsetes portaalides, mis aitavad inimestel üksteise tegemistel silma peal hoida. Peame sidet. Hoiame kontakti. Ehk siis, sotsiaalsed võrgustikud on minu jaoks samasugune ühendus minu reaalse elu ja küberelu vahel. Ja need janunevad täpselt samamoodi tähelepanu järele nagu iPhone. Staatuse apdeitimine, kirjadele vastamine, kommenteerimine, reageerimine, valikute tegemine. Kellele oma paarisajast “sõbrast” siis sünnipäevaks õnne soovida ja kellele mitte? Elus on vabandatav ja lausa inimlik, et sa unustad kellegi tähtsa päeva, aga võrgus – ei, see on programmeeritud sulle õiget kuupäeva meelde tuletama juba nädal aega varem, ja sul ei jää muud üle kui tunda end halva inimesena, kui sa sellele üleskutsele ei reageeri.
Mündi teine pool on loomulik egotripp – kõik need inimesed, kes (tänu märguandele) minu sünnipäevaks sissekande tegid, on ju kõik suurepärased inimesed ja mis mul saaks sellise tähelepanuavalduse vastu olla?. Ja muidugi on tore omada ülevaadet kõigist neist põhikooli, keskkooli, ülikooli kaaslastest, töökaaslastest, oma küla inimestest, kes läinud laia ilma...
Kusjuures nende hulgas on alati ka hämaraid tegelasi sinu eelmistest elupeatükkidest, kellega sul pole mingit põhjust uut peatükki jagada, aga no keda ta segab, las ta seal olla, sõprade ja fännide reas. Süüa ei küsi.
Virtuaalilm on küll pärisühiskonna koopia, aga ühe suure puudusega – valik, kellele sa oma tähelepanu osutad, ei ole enam sinu teha. Ja üha vähem jääb sul aega oma päriselule päristähelepanu osutada. Väga väärt mõtte kontroll tagasi saada pakkus välja ajakirja Wired toimetaja Scott Brown, kes igatseb, et säärased võrgustikud võiksid pakkuda võimalust unustatud sõpradest vabaneda, nii nagu see reaalselt toimub. Nende inimeste pildid, kelle profiili sa pole juba aasta jagu vaadanud, hakkavad vaikselt tuhmuma, muutuvad seepiakarva nagu vanad fotod, ja siis nad kaovad lõpuks su virtuaalelust, nagu nad on loomulikul viisil ammu kadunud su päriselust.
Need võrgustikud, need urbaniseerunud ühiskonna päästerõngad ühiskondliku konsensuse säilitamiseks, kunagise külaühiskonna õlatunde virtuaalsed edasiarendused, ei tööta paraku nii nagu nende reaalsed eelkäijad. Nii et – investeeri reaalsetesse inimestesse, kes sulle niisuguse väikese asja nagu sünnipäeva unustamise iga kell andeks annavad.
