MINU TEE: Kunst on katsetamiseks
erakoguMina ei sattunud Kunstiakadeemiasse sugugi lihtsalt. Selleks pidin ma kümme aastat tagasi Tartust ära minema ja asuma Tallinnas õigusteadust õppima, 21aastaselt täiskohaga kolmeks aastaks kindlustusfirmasse tööle minema, täieliku enesest võõrandumise vältimiseks kirjutama hakkama, korraks Tartusse tagasi tulema, et filosoofiat õppida, selle siis pooleli jätma, et hakata midagi asjalikku peale omandatud juuraharidusega, seekord siis advokaadina, ja pärast mõningaid aastaid aru saama, et kõige viimane punkt enne seda, mida ma kogu aeg olen taga ajanud, on kunst. Jaan Toomiku juhitud interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli magistrantuuri astudes käisin magistriprojektina välja töödest, näitustest ja sündmustest koosneva tegevusprotsessi, mis püüdleb teatava iseolemise või ühtsuse poole ja kulmineerub selle ühtsuse saavutamise või mittesaavutamise esitusega. Kunst seisnebki liikumises, vähemalt minu arvates.
Institutsionaalsus on kunsti puhul terava küsimärgi alla seatud. Institutsioonidega kaasnev konkreetsus ja piiritletus on elutegevuse arenemise suhtes tihtilugu liiga nurgeline. Institutsioonid on nagu bambusetihnikusse raiutud lagendikud, mis lubavad meil kättesaamatusse kohta siseneda, aga väljendavad sealjuures oma traumaatilist olemust ja meie väljavaadete piiratust. Kunstiakadeemia on piisavalt läbipaistev keskkond selleks, et märgata, kust kulgevad institutsiooni formaalsed raamid – need on aga hoopis midagi muud kui imperatiivsed ja pimestavad kivimüürid. Need viimased teenivad tänapäeval varjamatult suure haridusbisnise huve, püüdes tõsimeeli veenvalt mõjuda. Õnneks ei kuulu Kunstiakadeemia süsteemi, milles üliõpilaskonna hariduslikud ja intellektuaalsed huvid on teadvustamata ja maneerlikud ja milles haridusasutused hoolivad oma tudengitest sama palju kui pangad ja meelelahutusäri oma laenutoodete, õlle ja lugematute tarbimispakettidega. Õppejõu ja õpilase vaheline intensiivne ja vahetu suhe on üks EKA eripära, millest ma juba ammu kuulsin ja mida ma praegu täiesti ainuõigeks ja hädavajalikuks pean. EKAs on raske midagi teeselda ja ennast varjata.
Nüüdiskunsti puhul kerkib aeg-ajalt üles küsimus, mismoodi on üldse võimalik õpetada kunsti, mille olemus ei ole juba ammu enesestmõistetav ega taandatav kindlatele tehnikatele. Kui kunsti kaudu võib tegeleda kõigega, isegi sellise määrani, kus tuleb kunsti olemasolu arvelt kunsti enese jaoks ruumi vabastada, tuleb õppida ja õpetada absoluutselt kõike mis võimalik. Omast kogemusest võin öelda, et kunstiga võib jõuda paljudele asjadele lähemale kui enne. Asi on mõtteviisis ja mitmesugustes humanitaarvalla distsipliinides, mis “hakkavad tööle” just kunsti keskel.
Näib, et kunsti mõiste külvab Eesti ühiskonnas segadust. Tänaseni seisavad üksteisest eraldi näiteks kunst ja kirjandus, mille asjaosalised üksteise tegemistest eriti midagi ei tea. Oleks hea, kui ühiskonnas toimuks selles osas rohkem kollektiivset tegevust, vähemalt diskussiooni tasandil. Interdistsiplinaarsuse huvides on Kunstiakadeemia puhul eriti oluline koostöö teiste ülikoolidega, et tudengitel oleks täielik avatus kõikidele võimalustele humanitaarvaldkonnas ja mujalgi.
Muidugi on akadeemial lõputu hulk omadusi, eesmärke ja nägusid. Kindlasti ei peaks haridusasutus tegelema poliitikaga, vaid sisaldama hoopis potentsiaali kõikvõimalikes suundades liikumiseks. Kunsti kujul saaks eri teadusharude vahele tekkida eksperimentaalne ruum, mis oleks autentne alternatiiv teaduse püüetele end turundusliku loogika abil populariseerida.
chaneld:or
kunstnik, interdistsiplinaarsete kunstide magistrant
