  Mida teed, kui toit läheb palju kallimaks?
|
Eesti euroametnike tegelik elu Brüsselis
Autor: Silver Mändsalu
(04.10.2007)
 Eesti euroametnik esitleb enda ja kamraadide üht suuremat muret: veniv teenindus Brüsseli moodi ehk argipäevane olme. Kui millegi muu üle viriseda pole, siis ilma üle ikka. Brüsselis valitseb aga konsensus, et lisaks ilmale on lood viletsad ka teenustega. Need on “kallid, kuid selle-eest viletsad”. Eri rahvustest inimesed kiruvad teenindust restoranides ja baarides. Levivad kollijutud belglastest ehitajate-remondimeeste objektil viibitud aja, töökvaliteedi ja hinna suhte kohta. Omavahel vahetatakse “tuttava poolaka/rumeenlase jne” telefoninumbreid, kelle abiga siis asjad aetud saavad. Isegi eestlastest ehitajaid on Brüsselis tegutsemas, kuulukse, et edukalt. Kui on vaja Brüsseli sees kolida, siis pärast suhtlemist kohalike kolimisfirmadega tasub uurida ka alternatiive. Näiteks võib minna kesklinnas asuvasse vene toidupoodi. Sealselt kuulutustetulbalt leiab ettevõtjate kontakte, kes 400 euro asemel veavad majatäie mööblit ära 180 eest ning mitte kahe nädala, vaid kahe päeva pärast. Kassasabad venivad ja seda peetakse normaalseks Tiguposti kasutamine viib järgmise suure erinevuseni. Belgias elatakse ja toimetatakse mõõdukas tempos. Esimese Brüsselis elatud aasta jooksul ei jõua ära imestada, kui aeglane ja ebaefektiivne on teenindus supermarketi kassades. Niigi vaevalist protsessi katkestavad veel spontaansed kärajad. Tüüpiline käraja algab sellest, et kassapreili ei leia ribakoodi alusel arvutist infot toote hinna kohta. Ta annab sellest teada ostjale ja mikrofoni kaudu ka poe jooksupoisile, kelleks on tavaliselt va evatud ilme ja traksidega Jean-Paul või Jacques. Kuni traks riiulite vahel sebib, pakuvad toote hinda ostja taga olevad inimesed. Siis naaberkassa preili, siis naaberkassa rahvas. Kui traks lõpuks hingeldades naaseb, on jutt veerenud pagan teab kuhu ja kaubalint seisnud jupimat aega mõlemas kassas. Kümneks minutiks seiskab elu ka põdur vanamees, kes tulnud poodi sigarettide järele. Ta ei näe eri markide nimesid. Siis ta pole enam kindel, millist ta eelistas. Ta ei leia oma pangakaarti. Paha lugu küll, kuid ta ei mäleta selle pin-koodi. Seal olid vist mingid nullid... Siis ta maksab ja lahkub eemal asuva sigaretiautomaadi juurde. Et naasta tõdemusega, et ta ei saa sealt pakki kätte. Vägagi erinev Eestist on aga see, et keegi ei vaata vanamehe peale viltu. Rääkimata mingitest sapistest märkustest stiilis “mõttetu mees, mis sa ronid poodi, kui osta ei oska”. Vastupidi, teda aidatakse. Needsamad aeglased kassapreilid naeratavad ja suhtlevad inimestega. Kontrast näiteks Tallinna kassasabades toimuvaga on suur. Hoidku jumal, kui seal peaks keegi unustama banaane kaaluda ja seetõttu kaalu otsides trahviringile minema. Tallinn tundub siit vaadates närviline ja kiirustav, külm ja karm. Belgias oleks aeg justkui kusagile Hercule Poirot’ päevadesse seisma jäänud ja seda väga sageli heas mõttes. Inimesed leiavad aega, et omavahel viisakusi vahetada ning enamasti ei ole see võlts poos. Valdavalt rullnokavaba ühiskond. Ning see sunnib andestama sageli esinevat ebaefektiivsust. Kuidas Brüsselis internetiühendust saadakse
|
Suren nälga 
