1 

Krokodill Dundee: Dundaga Arvids

LÄTI OSKUSVÕTTED: Arvids Blumentals ehk Krokodilli-Harry 1960. aastatel tööhoos. Repro raamatust “Nacionalais dekainis - krokodilu mednieks”.

Kuulsa filmitegelase Krokodilli-Dundee prototüüp on tegelikult Läti seikleja, kes näeb unes salapärast eestlast.

Heledapäine pikk sale poiss, suure talu laps ning kahe venna veli, tõuseb 1942. aasta kevadel Talsi linna gümnaasiumi klassiruumis püsti, paneb koolipingi plaksuga kokku ning teatab: tema läheb nüüd sõtta!

See on üks neid väheseid killukesi, mida klassiõde Emma Sileviča, Kuramaa külakeses Dundagas elav vanaproua, mäletab oma koolikaaslasest Arvids Blumentalsist.

"Eks ta natuke avantürist oli juba toona," mainib proua Emma, kuid ei taha öeldut täpsustada. Küll aga kraamib ta fotoalbumist välja vana klassipildi.

"Siin ta seisab," osutab proua kõhetule heleda peaga poisikesele tagareas, kelle pöörane elusaatus on andnud ainest kümnetele ajakirjanikele ja filmitegijatele üle kogu maailma ning kelle seiklusi – kuid enamasti mitte õiget nime ega isegi rahvust – tunnevad miljonit kinohuvilised Hollywoodi režissööri Paul Hogani menufilmi "Krokodill Dundee" osade põhjal.

Kinokrokodilli loo algtüüp on Läti maapoiss Arvids Blumentals Kuramaalt Dundagast, kes otse koolipingist Nõukogude vägede vastu sõtta läks, seejärel aga enam kodumaale tagasi pöörduda ei saanud ning kellest sai kaugel Austraalias viimaks krokodillikütt ning turismiatraktsioon. Dundee kõlab ju peaaegu nagu Dundaga!

Võitlen seotud kätega!

Seiklus algas siis, kui väike Arvids jõudis äratundmisele: ta jälestab sõnnikuvedu oma kodutalu laudast ja tallist ning temast ei saa iialgi talunikku.

Arvids sündis jõukas 260hektarilises Budeŋo talus 1925. aasta 19. märtsil isa Gustavsi ja ema Julia teise pojana, kellele kahe aasta pärast järgnes veel üks poiss. Seiklejavere said vennad kaasa omal ajal meremeheametist unistanud isalt – ning emale kujutas kolme venna kantseldamine seetõttu tõelist nuhtlust.

Võibolla oli oma osa ka kuralase verel: ehk muutis just see kohalikud kura mehed nii rahututeks võrrelduna stoiliste ja usinate latgali sulastega, rääkimata umbkeelsest Eesti karjasepoisikesest, kes Blumentalide hiiglaslikku talli esmakordselt nähes rukkisse põgenes, endal nutt kurgus.

"Ema andis meile, kolmele vennale, kere peale juba enne hommikusööki, et päev tuleks rahulik," on Arvids ise meenutanud oma mälestusteraamatus. "Ei olnud tal kerge ning ükskord ema kannatus katkeski: siis ta võttis isa suure rihma, sellise raske pandlaga."

Selle nahatäie põhjustas vanema venna Kārlise eestvedamisel valmistatud kahur. Relva toru üks ots laeti seatinaga, teise topiti püssirohi, mille isa Esimesest maailmasõjast kaasa toonud, ning naelu. Ühel pühapäeval, kui vanemad olid naabertalus külas ning ka sulased teiste sulastega aega viitmas, toodi kõmistaja lakast alla, seoti puu külge nagu Joosep Tootsi püstol, sihiti sulastemaja ukse suunas ning anti tuld.

Kõmakas lennutas eest hoone uksed ja aknad. Vanemad jooksid naabrite poolt koju kuriteopaigale ning siis rabaski ema pandla järele.

Seevastu isa ütles vaid: "Võtke minu püss ja minge laske metsast mõned jänesed, aga ärge ilmaski laske suurtükist."

Püssi pruukis isa Gustavs ise siis, kui sügisese singi- ja vorstisuitsetamise aegu ronis ühel öösel korstnast sisse mustlane. Isa laadis oma jahipüssi soolaga ning kärtsutas varga pihta. Mustlane ehmus ning ronis katusele tagasi, kust isa ta alla aitas ning lepituseks antud vorstiga minema saatis.

Ent kui poisid tahtsid kinni püüda läheduses elutsenud nugist, keelas isa selle ära: las haruldane loom elab.

Siis tuli 1942. aasta ning vabatahtlike pataljonide moodustamine Saksa armee koosseisus formaalselt korrakaitseks, tegelikult aga itta partisanide vastu saatmiseks. 17aastane Arvids valetas end vanemaks ning astus koos kaheksa oma kooli poisiga 25. Abava vabatahtlike pataljoni koosseisu.

Ainult noorem vend Edgars oli salaplaani pühendatud, kuid vannutatud suu pidama seniks, kuni Arvidsil on juba munder seljas. Nõnda ehmusid vanemad südamepõhjani, kui kodutallu ilmus mundris Saksa ohvitser. Millega poisid jälle hakkama on saanud?

"Teie poeg Arvids on astunud vabatahtlike pataljoni. Väljasõit on sellel ja sellel kuupäeval," oli ohvitseril öelda.

8. märtsil seisis Arvids juba Talsi turuplatsil rivis. Keegi ajakirjanik piiras sõdureid, et kirjutada meeltülendav reportaaž. "Ei või alistuda Vene vägedele, võitlen kas või seotud kätega!" kuulis ta Arvidsilt.

Emal ei jäänud üle muud kui end tühjaks nutta.

Sõdurist sõjapõgenikuks

Aastakümneid hiljem avaldas Arvids, miks ta sõtta läks: "Noor ja loll olin. Ei tahtnud koolis käia."

Abava pataljon ringles Ukrainas ja Valgevenes, sõdides nii partisanidega kui saades tinavihma ka Nõukogude regulaarvägede katjušadelt. 1943. aasta 10. veebruaril allkirjastas Hitler aga päevakäsu Läti Leegioni loomiseks ning Arvids astus peagi selle koosseisu. Kuuludes 15. diviisi, pääses Arvids Kura koti katsumustest ning viidi 1944. aastal haavatuna, käsi kipsis, Saksamaale.

Tema hospidalirong jäi venelaste kätte. Ent sõdureid näisid huvitavat peamiselt need 24 Saksa meditsiiniõde, kes haavatuid saatsid. Arvidsil ja veel kolmel lätlasel õnnestus pageda.

Järgnesid seiklused erinevate okupatsioonitsoonide vahel. Liitlaste sõdureid huvitas endiste Saksa võitlejate kaenlaalune, tuvastamaks seal reetlikku SS-lase veregrupi tätoveeringut. Kuniks käsi oli kipsis, õnnestus Arvidsil kontrollist hoiduda ning viimaks eemaldas üks Läti arst tätoveeringu ühes mürsukildudega.

Läti põgenikelaagrist hangitud võltsdokumentide ja tsiviilriiete abil alustas ta uut elu võõrsil, õppides pool aastat põllumajanduskoolis, käies kunstikoolis ja metsatöödel ning elades kokku ühe parunessiga (sealt mehe hilisem tiitel "von Blumentals" ning uhke nimetus "Lätimaa parun" turismibuklettides).

Neil sõjajärgsetel aastatel ei mõelnud ta enam Lätti naasmisele. Isa Gustavs oli Siberis, vanem vend Kārlis lamas Leningradi lähistel mullas. Blumentalside talu ei olnud enam.

Juhuslikult püütud krokodill

1947. aastal, 22aastasena, ühines Arvids Prantsuse Võõrleegioniga ja viibis mõnda aega Alžeerias, kuid juba 1950. aastate alguses rändas edasi Austraaliasse.

Seal sai ta maalrina tööd ühe välislätlase ehitusfirmas. Lätlasest, sakslasest ja mustlasest koosnenud brigaad teenis Melbourne'is nii head raha, et Arvidsil tekkis mõte saada veelgi rikkamaks: kuulnud ühe firma plaanist otsida Austraalia põhjaregioonist uraani, tahtis ta hakata seda firmat varustama vanade raudteevagunitega.

Uraaniotsingud ebaõnnestusid, kuid tarmukas lätlane ei soovinud otsingukohast lahkuda tühjade kätega. Ta püüdis lähedasest soost kalavõrguga suveniiriks kinni krokodilli.

Nii sündiski Krokodilli-Harry, kelle käte läbi on elu jätnud hinnanguliselt 8000–9000 krokodilli, neist suurim kaheksa meetrit pikk.

Krokodilliküti amet ei kuulu just kõige ohutumate hulka. Kord öösel küttis Arvids madalas vees kaljude vahel aega veetvat looma, kui algas tõus. Kütt tulistas, kuid ei tabanud korralikult. Vigastatud krokodill vihastas ning kadus korraks vette, viskus aga peagi paadi ees pinnale, kaevus siis koonuga põhja ning hakkas sabaga viseldes paati ümber ajama.

Arvidsi otsmikulamp lendas minema ning paat täitus kiiresti veega. Viimases hädas hüppas mees vette teravate kivide otsa ja jõudis läbi häda tervena kuivale maale.

"Sead jäävad sigadeks," on mees iseloomustanud oma väärtusliku nahaga jahiloomi, kes on pintslisse pistnud neli tema jahikoera.

Veidi meeletu vanamees

Ühe krokodillinaha soovis kütina üha enam kuulsust kogunud Arvids saata Lätti oma emale. Kuid pakk kirjaga "Kallile emale" takerdus kusagil Moskvas.

Seevastu läänemaailmas hakkasid Arvidsist ilmuma artiklid (s.h isegi mainekas ajakirjas National Geographic) ning linastuma dokumentaalfilmid, kuni viimaks ilmus ekraanidele teemast tõukunud Hollywoodi seiklusfilm.

Seda filmi on Arvids ise kommenteerinud skeptilise muigega. "Uskumatu lugu on kokku pandud!"

Tema tegelik elu on filmist märksa värvikam. Krokodilli-Harry on väidetavalt ainus mees, kes on Austraalia aborigeenidega koos tähistanud ehtsat Läti jaanipäeva, õpetades aborigeenilastele Läti rahvalaule. Ta on tavatsenud käia helikopteriga viskit ostmas.

Interneti turismilehekülgede andmetel elab Arvids tänini Lõuna-Austraalia koobaslinnas Coober Pedys ühes imposantses koopas, mille seinad on kaetud nii mehe enda kui ka lugematute bussitäite turistide jäetud maalingutega. Koopa sissekäigu ees losutavate autode pakiruumides kasvavad kaktused ja aedviljad. Arvids-Harry maine vara koosneb tohutust kolukollektsioonist, kuid nii mõnegi külastaja hinnangul on vanamehe uhkeim kogu naised. Iga tema koopasse jalga tõstev kaunis naisolevus riskib sarmikate ja lõbusate, kuid siiski täiesti ühemõtteliste lähenemiskatsetega. Naised, kes vahva lätlasega voodit jagavad, saavad õiguse jätta voodi kohale koopaseinale oma autogramm – ning neid on palju.

Ent vähemalt üks naine on saanud seiklejalt kingi vähimagi tagamõtteta. Mõne aasta eest tõi post Emma Sileviča koju Dundagasse kirja Arvidsilt koos mõnede fotode ja ehtsa Austraalia topaasiga – mälestusega Arvidsi veel ühest pöörasest ettevõtmisest, topaasikaevandusest.

"Ta lubas saata ka krokodillinaha," muigab Emma. Kui mees sõna peab, siis jõuab kuulsa küti püütud krokodilli nahk lõpuks siiski Dundagasse. Kivist krokodillikuju veidi meeletu poja auks on küla keskel juba ees ootamas.

Kõigest hoolimata näib mees arvavat, et osa seiklusi on jäänud tal seiklemata: unes näeb ta pidevalt kohti, kuhu ta ilmsi veel sattunud ei ole. Need paigad asuvad Venemaal, Hiinas ja… Eestis. Ning kui seiklejal tema kahtlemata tormilistes unenägudes täbarasti läheb, sekkuvat saladuslik eestlane, kes mehe hädast välja aitab.