Ärge kiruge, minge ise poliitikasse

Tiit Blaat

Kui kaks Eesti meest kokku saavad, hakkavad nad poliitikuid tümitama. Kui kokku arvutada aeg, mida ma ise olen kulutanud poliitikute kirumisele, siis alla tunni aja päevas ei mängi välja.

Niisiis vähemalt 365 tundi aastas. See teeb 15 ööpäeva ehk pool puhkust.

Ilmselt pole ma üksi. Ka eestlased pole üksi. Häda poliitikaga kasvab maailmas sedamööda, kuidas kuskil meedias paljastub, et poliitikud on tegelikult ainult inimesed ja seejuures tihti keskpärased. Kuna meil on inimesi vähe, siis on poliitikute tase Eestis ka vastavalt kehvem. Nii ongi, et kui peaminister peaks kehastama vähemalt Eesti keskmist poliitilist tarkust, võiks riiklikke otsuseid langetada lihtsalt loosi teel ja hoida palju raha kokku.

Eriti halb on, et Eesti poliitikas on inimesi, kes on kaotanud oma idealismi, kuid ei julge lahkuda. Nad hoiavad oma kohast kinni nagu näts sametist, nende poliitikast on saanud liisingu maksmise ja äraelamise vahend. Neis oludes on raske oodata riigimeeste võrsumist, kuna riigimees ei saa olla keegi, kes mõtleb ainult palgapäevale.

Rooma impeeriumi ei hävitanud barbarid, vaid Rooma kodanike soovimatus riiki kaitsta. Riik kaob, kui kodanikud väldivad osalemist ühise ruumi kaitsmisel ja arendamisel. Cullen Murphy kirjutab oma raamatus “Are We Rome?”, et kodanike kõrvalehoidmine armeest ja kasvav soovimatus ühiskonnas kaasa lüüa võib viia USA vastu Rooma impeeriumi saatusele.

See arutluskäik andis mulle idee katseks, mida olen teinud kõikjal, kus malgutatakse kõikvõimalikke valitsus- ja poliitikategelasi. Ma küsin inimestelt, kas nad ei tahaks ise poliitikasse minna ja seda paremaks muuta. Vastused on alati samad: “Ei! Issand jumal, mina!? Mina küll mitte.”

Aga kas keegi teine teeb meie eest riigi valmis? Seni kuni kriitiline mass meist riigi loomises ei osale, ei lähe see ka paremaks. Riik on kallis ja see eeldab inimestelt ühist osalust. Eestis on ühise otsustamise rada jäänud järjest ahtamaks ning seda mööda kõnnivad need, keda me ei armasta ja kes vist ka meid ei armasta. Neiks kardetakse muutuda. Aga mida siis teha?

Kõigepealt soovitus nooremale poliitikule, kes istub 70–80ndatel väljakujunenud liidrite varjus.

Paljud teist näevad ikka suhteliselt halvad välja. Te olete nagu noored “endised” ning sama moodi jätkates saavad teist peagi “vanad endised”. Kui teil on mingi ideaal, tahtmist ja teadmisi, on aeg öelda vanadele, et midagi on mäda ja te pole nõus enam sama moodi jätkama. Tehke valju häält, kirjutage artikleid, lõpetage alalhoidlik konutamine.

Ideaalitule vanemale poliitikule tahaks aga öelda: ole vapper. Mine ära. Vabasta plats kellelegi teisele, kellel on veel kujutlusvõimet.

Ära riku kõigi tuju. Võib olla saad lahkudes isegi populaarseks.

Neil, kes tahaks poliitikas ikkagi jätkata, tuleks ennast küünilisest ringist välja murda, õppida tänapäevase riigijuhtimise põhimõtteid ja siis tööle tagasi tulla.

Ma ei arva, et ma ise pole milleski süüdi. Tavainimesele nagu ma isegi soovitaksin lõpetada sildistamine ja lahmiv kirumine. Veskimägi pole sama mis Reiljan ega Mikser sama mis Ojuland.

Kõigi ühe mõõdupuuga kolkimine loob ainult halba tahet ning see võtab “headelt” tahtmise pingutada. Tuleb kiita poliitikuid, kes teevad midagi hästi.

Nii nagu halbade asjade ootus on isetäituv, täitub ka heade asjade ootus tihti ise.

Kõigile ülejäänutele soovitaks, et minge ikkagi poliitikasse, isegi kui sea lsed isikud ei meeldi.

Võtke poliitika neilt üle. Või minge kodanikuühendusse. Osalege järgmises “Teeme äras”.

Minge tänavale, kui tarvis.

Seda juhul, kui vastate jaatavalt küsimusele, kas tahame iseseisvat riiki. Proovigem uuesti, sest kedagi teist meie asemel pole. Ja väga tahaks tagasi oma viiteteist vaba päeva.

Daniel Vaarik on kommunikatsioonikonsultant.