Kulinaardiplomaatia ehk Ilves Gruusias

NAGU VANAD SÕBRAD: Presidentide pressikonverents 7. mail. VANO SHLAMOV / AFP

Ekspress saatis president Toomas Hendrik Ilvest riigivisiidil Gruusiasse ning võrdles rikkalike toidukordade vahele jäänud ajal seda käiku Arnold Rüütli aastataguse visiidiga samasse riiki. Vahe on silmatorkav.

Tegelikult piisaks sellestki, kui märkida, et mullu, kui kevadist Gruusiat austas oma visiidiga president ­Arnold Rüütel, oli töökeel vene keel. Tänavu räägiti ametlikel kohtumistel, avalikel esinemistel ja pressikonverentsidel üksnes english’it. Pealtnäha justkui tühine nüansivahe, aga tegelikult – ja seda ei saanud kuidagi märkamata jätta – tähistab töökeele muutus hoopis teist kvaliteeti. Seekordsel visiidil polnud juures formaalse kohustuse täitmise tunnet, mis aasta tagasi mõnd meie toonase presidendi korduma kippuvat mõttekäiku kuulates vägisi peale tuli.
Ent alustagem põhilisest – söögist.

Külmlaud
Kala gruusiapärases külmas kastmes ja kanaraguu sarnases, ent pisut teravamas kastmes. Kitsejuust. Suitsutatud kitsejuust ja kitsejuust majoneesiga. Oivaline kanasalat ja klassikaline kurgi-tomatisalat. Kerged maitsvad kaukaasiapärased suupisted, mille koostise kohta on põhjamaise söögikultuuriga inimesel raske midagi täpset arvata. Muidugi ei puudu laualt Borjomi vesi ning kohalik vein. Nostalgilist äratundmisrõõmu kingib hoopiski limonaad – Tarhun. See roheline, mäletate.

Kui nüüd järele mõelda, siis on Arnold Rüütli möödunud aasta maikuine visiit ja nüüd aasta hiljem toimunud Toomas Hendrik Ilvese visiit ses mõttes sarnased, et nende sisuks on peaasjalikult kahe väikeriigi sõpruse kinnitamine.

Teisalt on 12 kuu jooksul paljugi muutunud. Aasta tagasi, kui mäletate, oli Venemaa kehtestanud Gruusia veinidele embargo. Eestil polnud suurt häda midagi. Sestap käis toona juttki veinist ja sellest, kuidas Eesti suure idanaabri kunagiste (90. aastate alguse) majandusblokaadide kiuste Euroopa Liidu vääriliseks majandustiigriks sai.

Siis ei osanud keegi arvata, et Vene-Gruusia suhted saavad veelgi kehvemaks minna. Sügisel saatis Gruusia maalt välja kaks sõjaväelast, väidetavat Vene spiooni. Tegi seda erinevalt varasemast suure meediakära saatel. Venemaa reageeris vastuseks massilise grusiinide väljasaatmisega ning põhimõtteliselt kõigi majandussuhete järsu läbilõikamisega. Isegi otselennud Thbilisi ja Moskva vahel lõpetati. Väljasaadetud grusiinid on tasahilju Venemaale tagasi imbunud. Aga suhted on kahe riigi vahel endiselt sassis ja lennuk Moskvasse ei lenda. Siiski räägitakse, et on näha normaliseerumise märke. Ei saa ju unustada, et peale palju muu sõltub Gruusia energiaküsimuses Venemaast täielikult. Ja mingil määral on ka Vene vägesid ikka veel Gruusias. Lühidalt: mänguruumi on neil vähevõitu.

Eesti ja Vene suhted, sealhulgas majandussuhted,  on pärast  tormilisi öid ja sündmusi pronksmehe ümber samas seisus mis grusiinidel Moskvaga. Kui mitte halvemadki.

Eestis oli päris mitmeid, kes uskusid, et president Ilvesel oleks mõistlikum neil ärevatel päevadel jääda Eestisse, selle asemel et kuulata kinnitust Gruusia-Eesti sõpruse jätkumise kohta. Selles pole ju tegelikult kahtlust.

Tundus isegi pisut upsakas me president, kui ta enne väljalendu Thbilisise teatas, et ei hakka ära jätma pool aastat tagasi kokku lepitud riigivisiiti Gruusiasse. Või siis andis ta niiviisi Ansipi valitsusele mõista, et helpigu see ise oma suppi, mille kokku keetis.

Rammus vahepala
Hatšapuri. Soe, lõhnav, sees sulav kitsejuust. Väga maitsev. See tuuakse lauale kohe, kui külmad road söödud.

Huvitav on, et ega pronkssõduri teema iseenesest nii väga teema sel visiidil polnud. Jah, Mihhail Saakašvili märkis oma etteastes meediale, et monumendid ja nende asukoht on Eesti enda otsustada. Gruusia ajakirjanikud pärisid Ilveselt võimalike Vene majandussanktsioonide kohta. Ilves selgitas, et sanktsioonid Eestile tähendavad sanktsioone kogu Euroopa Liidule.

Muide, Gruusia puhul tuleb märkida, et siin, hoolimata keerulistest suhetest Vene riigiga, suhtutakse kõikidesse muudesse n-ö vene teemadesse väga tolerantselt. Kõrtsibändil pole mingi küsimus võtta pärast Gruusiale igiomast mitmehäälset meestelaulu üles täiesti tavaline vene popsaa. Ning rahvas tantsib kõhklemata. ­Thbilisi tänavail on mitmel pool näha müügil vanu raamatuid. Ja suurem osa neist on venekeelsed. Vene keel on siin intelligentsi keel.

Paljud tublid grusiinid on kõrghariduse omandanud mõnes Moskva kõrgkoolis. Sestap pole imestada, et tänaval ei müüdud mitte ainult kriminulle, vaid seal leidus ka näiteks Vene-Jaapani sõnastik ning inimkonna suurte mõtlejate elust ja mõtetest kirjutav sari.

Ei tea, kas juhuse tõttu või oli see nii plaanitud, aga kui Rüütli visiidil oli põhirõhk pigem kultuurirajatiste – kirikute ja losside – külastamisel ning vaadati ka teatrietendust, siis Ilvese visiidil sedasorti meelelahutust pole. Nüüd on ­palju muud – pärg hukkunud sõjameeste hauale, medal Gruusia peaministrile jne. Audoktoriks promoveerimine Thbilisi ülikoolis. See kõne, mille Ilves seal pidas, on kõnekunsti meistriklass, mis iga grusiini, kes veel polnud Eesti sõpruses, toetuses ja heas tahtes päris veendunud, Eesti usku pööras. 

Põhiroog
Hautatud liha seentega. Loomaliha raguu särtsakama maitsega kastmes. Ahjukartul ja šašlõkk. Loomulikult šašlõkk. Sellest ei pääse.

Ka treenimata silm märkab, et president Ilves ja president Saakašvili on sarnased. Nad sobivad. Seda võis järeldada kas või sellest, kuidas need kaks end ametliku kohtumise ajal rääkima unustasid. Mitu korda kauemaks, kui oli selleks ette nähtud aega. Riikide delegatsioonid ootasid. Ajakirjanikud samuti. Pressikonverents, see oli sündmus. Vähe äkilisem Saakašvili ja filosoofi tüüpi Ilves. Põhimõtteliselt rääkisid nad samu asju, mida rääkisid Rüütel ja Saakašvili. Kiitsid sõprust ning avaldasid toetust. Aga neis juttudes oli pauerit rohkem. Jah, Rüütli kõnedes oli rohkem kangutamist. Raske öelda, kas arvukas Gruusia meedia (14–15 kaamerat oli presidentide pressikat kajastamas kohe kindlasti) märkab seda tasemevahet. 

Kange kohv ja brändi
Ajakirjanike kohtumine Eduard ­Ševardnadzega. See toimus kuidagi poolsalaja, sel ajal kui ametlik delegatsioon, president Ilves ja teised, Eesti saatkonnas einet võtsid, et siis edasi bränditehasesse minna.

Salaja vist sellepärast, et Saakašvili-eelne president Ševardnadze on tänases Gruusias out. Vähemalt ametlikult ja avalikult ei kuulnud küll kedagi teda tunnustamas. Ta elab omaette majas, mis on ümbritsetud kõrge taraga. Värava ees karjub punt vanemaid inimesi raevukalt, et Ševardnadze on terrorist. Ševardnadze kukutatud ning saladuslikel asjaoludel surnud Zviad ­Gamsahurdia toetajad, ütlevad turvamehed, kes meid enne ekspresidendi jutule laskmist eriti põhjalikult läbi otsivad. No-jah, eks ole Ševardnadzele atentaategi korraldatud.

Vana mees, kunagise NSV Lii du kunagine välisminister, on kokku kuivanud. Räägib vaikselt ja kuuleb halvasti. Ta väldib kõiki teemasid, mis on kuidagigi seotud tänapäevaga. Täpsemalt, ta jõuab mis tahes küsimusele vastates umbes teise lausega sellesse aega, kus tema oli maailmapoliitika üks superstaaridest. See tähendab, et teemad, millest ta meelsasti räägib, on Berliini müüri murdmine ja külma sõja lõpp. Muide – Ševardnadze mäletab hästi, et USA president oli jube hea anekdoodivestja.

Aga kuidas tundub Gruusia praegu? “Eks inimestel ole raske,” vastab ekspresident ning pöörab teema taas kuhugi 80ndatesse.

Targa mehena saab ta aru või siis on tal palutud aru saada, et praegu rokib Püha Jüri maal Saakašvili ja siin pole midagi kobiseda.

Sõpradel Eestist on taas kõht ääreni täis. Isegi eriti ei juurdle seejuures, kuidas on ikka võimalik, et Saakašvili võttis eelmistel presidendivalimistel üle 96 protsendi häältest.
Peaasi, et me ikka edasi sõbrad oleme.