1 

Uus noor daam eesti kirjanduses

COMING SOON: Eia Uusi esik­romaan “Kuu külm kuma” ilmub kirjastuselt Varrak lähemal ajal. Ingmar Muusikus

Noorkirjanik Eia Uusi monoloog, milles verbaalse tekstiga vähemalt sama kaalukat rolli mängib energilise naise kehakeel.

“See ei küsi aega ega kohta. Vahel juhtub trollis, vannis või kuskil katusel turnides.

Ma ei saa sinna ise midagi teha. Vahel tuleb terve lehekülg korraga silmade ette. See on müstiline – laused, kirjavahemärgid ja kõik!

(Neiu Uus annab sõnadele žestidega kõvasti hoogu juurde – ta vehib nagu põimiks kangastelgedel sõbamustrilist vaipa.)

Vahel, kui tuleb idee, mõtlen, et praegu ei pole aega üles kirjutada, näiteks kui peab õppima. Aga idee käib nii kaua peale, kuni ma ta üles kirjutan! Ja kui mõni imestab, et küll sa oled andekas, on mul imelik tunne, pisut häbigi, sest ma ei teinud ju mitte midagi. Ma lihtsalt  t r ü k k i s i n  selle ümber, mis mulle silma ette tuli!

Kui ma – see oli talvel – Muraste lastekodu katusel turnisin tuli üks lugu kohe nii kõvasti. Tuul vihises, aknad käisid kolaki-kolaki kinni ja lahti. Ronisin katusele ja tundsin, et keegi turnib kuskil siinsamas ja kuulsin karjeid. Tegelikult polnud seal muidugi kedagi, aga appi, see tunne, see tunne… Mul oli lihtsalt – tššššššš….

(Töö vaiba kallal saavutab meeletu hoo.)

Ja siis tuli metsik iil ja lükkas mu täiesti katuse servale ja sekund enne, kui ma alla oleks kukkunud, jäi tuul äkki järele.

(Peopesad toetatakse vastu lauda.)

Mulle meeldivad sellised olukorrad – kui ma midagi kardan, kui miski asi tekitab mingeid emotsioone, siis lähevad kõik kanalid lahti, kirjuta ainult üles. Vahepeal näiteks oli pool aastat nii, et ma ei tundnud mitte midagi.

M i t t e  m i d a g i! Isegi igavust ei tundnud. See on kõige hullem. Ürita siis nii elada, kui mitte midagi ei tunne!  (Tõstab käed - mõlemis kujuteldav elektripirn või kuuba päritolu kõrisev rütmipill - ja raputab neid raevukalt mõtete taktis.)

Ma tahtsin ju kirjutada raamatut läbipõlemisest. Ma teadsin täpselt, kuidas see välja peab kukkuma, plaanid, vihikutäied märkmeid olid kirja pandud ja tegin esimese peatüki valmis. See oli ühe naise jutt. Ja siis tuli teine peatükk ja mehe kord ja ma avastasin, et mul pole õrna aimugi, kuidas mehed mõtlevad! Ja siis ma kirjutasin hoopis teise raamatu, mis eelmisest mõtlemise ajal kaela tagus, selle, mis nüüd ilmub – “Kuu külm kuma”. Tegevustik areneb Tais, kus ma neli aastat vahetusõpilasena õppisin. Peategelane on 17-19aastane tüdruk, väliselt edukas ja seesmiselt katki. Pole oluline, kas see raamat inimestele meeldib. No vähemalt seegi oleks hea, kui keegi näeb, kui raske mõnel teisel on ja kui kerge neil endil on. Või et teistel on ka halvasti ja et mingi lahendus on alati olemas.

Nad on seal Tais n i i aeglased. Sa võid krampidesse surra! (Pigistab silmad kinni ja hääldab järgnevad kaks sõna peaaegu piiksudes.)

N i i   a e g l a s e d! Nad võtavad ettenägelikult 10 tundi, et lennujaama minna. Kiirabis on järjekorrad; inimesed otsast lõigatud kätega istuvad, ootavad, jooksevad verest tühjaks ja säilitavad rahu. Sa lähed ja lähed ja lähed ja ootad ja ootad ja ootad! Eestis on kõik selle aja peale juba hulluks minemas! Tailastel on sellepärast palju aega, et nad ei muretse. Eestlastel läheb suurem osa ajast muretsemise peale.

Muide – asi, mida Tais ebaviisaks peetakse, on nina nuuskamine! Tais luristavad kõik avalikult mina. (Haarab pea kahe käe vahele, seejuures on ta küünarnukid vastu lauda ja nägu on käsivarte vahelt üsnagi vähe näha.)

Me tavaliselt küsisime klassist välja ja käisime ukse taga nina nuuskamas.

Ja teine asi – tai meestel peab olema vasaku käe väike sõrmeküüs hästi pikk. Nii pikk nagu ta kasvab. Sellega urgitsetakse nina ja kõrva ja kratsitakse kukalt kriip-kriip-kriip! Õud-ne!

(Eia võdistab ennast üle keha ja etteaste pea käte vahele haaramisega läheb kordamisele.) Aga jah. Mul on paks kaustik, kuhu ma liimin sisse kõik tšekid ja paberitükid, kuhu ma olen igasugu ideid peale kirjutanud. Oma mõtted kirjutan kohe üles, millele iganes – tavaliselt on rahakotis ikka mõni tšekk; mis ette juhtub.  (Parema käega tehakse selline liigutus nagu pritsitaks enne triikimist pükste peale vett.) Vahel ei anta poes tšekki siis ma ootan, et antaks. Tšekid olid mul varem igal pool laiali, aga ma kogusin nad kokku – kui maja peaks põlema minema või sõda algama, saan ma nad kõik korraga kaasa võtta.

Tavaliselt on mul nii, et kakskümmend raamatut on aktiivselt pooleli – lugemise mõttes pooleli. (Nimetissõrmi trummipulkadena kasutades nüpeldatakse lauaplaat põhjalikult läbi.) Ja 40 on passiivselt pooleli. Ka neil on järjehoidjad vahel. Neist kahekümnest, mis on aktiivselt pooleli, on pooled Sylvia Plathi teosed ja temast kirjutatud asjad. Hetkel on ta mu lemmik; siuke tohutu side on. Ma teen Euroülikoolis praegu kursusetööd ka Sivvyst. Mina kutsun teda Sivvyks. Ta on 20 sajandi klassik ja minule on ta Sivvy. Kuidagi kummaline!

(Peopesad maanduvad mürtsuga laual.)

Ja sõnaraamatuid ärge mulle kätte andke! Neid ma loen ja loen ja loen, otsin sõna, mida ma ei tea ja siis vaimustun sellest ja pean seda kohe kusagil kasutama. Sõnad on ju niiiiii võimsad ja vägevad!

Väiksena tahtsin ma kohutavalt palju teada. Nüüd tahan ma kõike teada.

Ma tahan kõike kogeda. Ei! Kõike mitte! Mind ei huvita, mis tunne on olla Las Vegases prostituut. Aga kui sõber õpib biokeemiat, siis viin ma ennast teemaga kurssi, et sõbraga vesteldes mitte igavusse surra. (Parema käe peopesa tõstetakse üles – sellise žestiga tervitas rahvahulki hiljuti lahkunud paavst.)

Aga kirjutamisega on nii, et see on suur ja võimas ja imeline, ja kui keegi seda teeb, siis ta peaks seda tegema õigetel põhjustel. Mina tahaks mitte kirjutada mõttetuid raamatuid; et ma ei jõuaks sinnani, kus ennast enam ei huvita, inspiratsiooni pole ja lihtsalt kuivalt ja tundetult midagi kirjutada. Et mul oleks piisavalt taipu, et näha, kui aeg on läbi. Kui millalgi tuleb üks ainus hea raamat, siis pigem jäägu nii, mitte et elu lõpuni kirjutada alla keskmise asju, mis mitte kellelgi midagi ei muuda. Kas kõik või mitte midagi!

(Käed asetuvad lauale ja jäävad sinna rahunenult lebama.)

Muuseas, käed on mul kogu aeg külmad. Vahel on nad täiesti sinised! Siis on hea trükkimisest viilida – mida sa trükid kui jääpurikad sõrmede asemel on?”