|
|
Geenid müügis
Autor: Mele Pesti
(25.04.2003)
Eesti rõhub oma geeniprojektis individualistlikele väärtustele. Erinevalt näiteks Islandist küsitakse meil osalejatelt nõusolekut projektis osalemiseks. Riik üritust ei finantseeri, investorid vaadaku ise, kuidas asi ära tasuks. Motiveerimaks kodanikke innovaatilise projekti heaks kolme tilka verd panustama, pakutakse personaalset kasuvõimalust: doonorina võin soetada geenikaardi, mille abil kunagi tekib ehk võimalus saada just minu geenitüübile sobivat ravi. Prääniku andmine töötab: geeniprojekti eetilist poolt uurivate Tartu teadlaste uuringute kohaselt tahavad pea kõik vähegi osalemisest huvitatud kaarti. Kas nad loodavad tõesti rahapajale, mis lubab inimesi ükshaaval spetsiifiliste vahenditega ravima hakata? Või sobib neile võimalus, et eestlased teevad altruistlikult teadust, mille tulemused mingi teine riik kunagi praktikasse rakendab? Samade uuringute järgi on 75% Geenivaramust teadlikest valmis muidu madala mainega politseile andma erijuhul ligipääsu geeniinfole! Isegi ähmane lootus kasust tulevikus tekitab mulje äraspidisest individuaalsest tehingust – vastu annan loa teha mu andmetega, mida riigi ja teaduse hüvanguks just vaja on. Jutud sellest, et kindlustusfirmad hakkavad selekteerima kliente nende genotüübi järgi või kuidas tööandjad valivad geneetiliselt ideaalset kollektiivi, on hetkel heale fantaasiale põhinevad linnalegendid. Aga arvukad häkkimisskandaalid ja prügimägedelt leitud numbrid ja nimekirjad on meid hellaks teinud. Nii kaua kui Eestis ringlevad illegaalsed andmebaasid isikuinfoga, ei julge kriitilise pilguga inimesed uute infokogudega liituda. |
| ||||||||