21. sajandi Eedeni aed on ohakaid täis

Piinaporno intellektuaalidele: Naine (Charlotte Gainsbourg) ja Mees (Willem Dafoe) on marionetid von Trieri õuduste teatris. outnow.ch

Kas teise inimese unenägusid on huvitav vaadata, küsib Margit Tõnson.

"Antikristus" 
Režissöör Lars von Trier. Osades Charlotte Gainsbourg ja Willem Dafoe. Kinos Sõprus ja tema sõsarkinos Artis alates 10. oktoobrist.

"Antikristus" oli tänavuse Cannes'i filmifestivali ilmselt kõige enam irriteerinud film. Üsnagi üksmeelselt sildistasid prantsuse kriitikud selle sõnaga "merde" (kõige viisakam tõlge võiks olla "sõnnik"). Aga võis lugeda ka ülistusi ning kaugeleulatuvaid järeldusi von Trierist kui alternatiivse teoloogia kuulutajast - Roger Ebert näiteks raporteeris, et tema meelest kõneleb "Antikristus" peegelmaailmast, kus Aadam ja Eeva pole mitte patustamise tõttu sunnitud paradiisist lahkuma, vaid et nad jõuavad sinna tagasi, kogemaks, et paradiis on tegelikult hoopis põrgu.

Mustvalge proloog Naisest ja Mehest aegluubis lapsevaenulikus linnakorteris seksimas, samal ajal kui kõrvaltoas mudilane end aknast välja kukutab, on tehniliselt täiuslikult filmitud (operaator Anthony Dod Mantle), õpikumaterjaliks sobivalt monteeritud visuaalne meistritöö, taustale lisatud Händeli imeilus nukker aaria "Lascia ch'io pianga" "Rinaldo" ooperist, milles noor naine kurdab oma kurba saatust ning igatseb vabadust. Hetk hiljem näeme matuserongkäiku ja vaataja kuuleb välismaailma justkui lapse laip: läbi kirstu seinte.

Lars von Trier, kes Cannes'i pressikonverentsil muu hulgas ütles, et ta on parim režissöör maailmas, aga ta pole kindel, kas jumal on parim jumal maailmas, ja et Andrei Tarkovski on tegelikult jumal, kinnitas ka, et tegemist on unenäofilmiga ning filmitegemise rutiin kui niisugune aitas teda oma raskest depressioonist välja tulemisel. (Käte värin pressikonverentsil muidugi reedab, et väga palju paranenud foobiatest piinatud režissööri tervis siiski pole.)

Oma unenägu teisele inimesele ümber jutustada - eks seda ole ju paljud kogenud - enam tüütumat kommunikatsiooniakti ei ole olemas. Jutustajal endal on jube põnev egotrippida ja mõelda, mis kõik midagi sümboliseerib ja kust see nüüd tuli, lapsepõlvest või eilsest kohtumisest, aga kuulaja haigutab endal lõuad paigast ära. Sama häda kimbutab ka Trieri filmi. Justkui õigustuseks on film pühendatud teisele suurele egole - Tarkovskile, kes oli samuti veendu nud, et tema isiklikud üleelamised muutuvad just selle personaalse aspekti tõttu tähtsaks ka ülejää nud maailmale (nii juhatas ta sisse oma autobiograafilist suurteost "Peegel"). Kusjuures Tarkovski vanemad lahutasid, kui poiss oli kolmeaastane. Trier jättis maha oma raseda naise ja kolis kokku lapsehoidjaga. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

"Antikristus" joonistab 21. sajandi keskkonnas rasvaselt üle keskaegseid tõekspidamisi. Kõhklematuks inkvisiitoriks on mees (kord, ratsionaal sus, tõde, jumal), kes armastuse ja teraapiaga oma valus ja leinas piinlevat ja "kurjast vaimust vaevatud" naist ehk nõida aidata tahab.

Kui filmi esimene pool on pigem lingvistiline piina-porno vürtsitatuna alateadvuses ekslemiste ja hüpnoosi visualisatsioonidega, siis teine pool, kus naine (kaos, loodus, illusioon, saatan) oma nõuab, on juba füüsilisem ja samas ka pingutatum. Psühholoogilised pöörded Charlotte Gainsbourg'i näitlemises veenvat kajastamist ei leia, Willem Dafoe on jõrm ja jõnk kogu aja.

Logisevate kruvidega filmi sõnum - et kaosega ei saa võidelda, ratsionaalsus ei seleta kõike ja depressiooni teraapiaga ei ravi - noh, seda polegi ju kuigi palju. Kui keegi leiab filmist midagi enamat kui misogüünist von'i isiklikeõudusunenägude väljaelamist filmimeediumis, on hästi.