Aafrika-mandri parim rööbastel sõit

Marsruut: Casablanca-Rabat
Klass: II klass
Aeg: veebruar 2007

Ebamarokolikult puhtasse Casablanca Casa-Voyageurs’i rongijaama sõidab rong, mis välise vaatluse põhjal tundub olevat kuuekümnendatest. Seda suurem on positiivne üllatus, kui interjöör pole mitte ühegi parameetri põhjal kehvem kui näiteks efektiivse ja tiheda raudteeliiklusega Hollandis. Esimene mulje on uskumatu – avarad klaasist kupeed kaheksale inimesele ülipehmete ergonoomiliste oranžide nahkistmetega. Reisjaid ka just parasjagu, igas kupees on vähemalt kaks vaba kohta, mis annab võimaluse valida reisikaaslasi järgnevaks tunniks.
Alternatiivne bussitransport on nii südasuvel kui -talvel äärmuslik õudusunenägu, sest puuduvad nii küte kui ka konditsioneer – Belgias valmistatud rongis on aga kõik tänapäeva mugavused olemas. Lisaks veel pisiasjad, nagu prügikastid kupees, moekad rulood, suured pagasiriiulid ja võrdlemisi puhtad tualettruumid vaguni mõlemas otsas.
Tunnipikkuse ja 32 dirhamit (ca 45 krooni – toim.) maksva sõidu muudavad veel mõnusamaks lipsustatud ja vestis teenindajad, kes serveerimiskäruga mööda pikka rongi edasi-tagasi sõeluvad ning näkse ja joogipoolist pakuvad. Rongisõitu võiks nimetada lausa glamuurseks, kui me ei peaks jagama kupeed kahe trenditeadliku noorhärraga, kes kahekesi ühte I-Podi kuulavad ja siis indialikku undav-soiguvat laulu parajalt kõva häälega kaasa laulavad. Ei aita mu grimassid ega sügavad ohked – poisid muigavad hetkeks ja jätkavad suurima mõnuga.
Keskendun aknast välja vaatamisele, kuid mööda vilksav agulielu, lehvitavad paljasjalgsed lapsed, lõputu räpakus ning eelajaloolisena tunduv põllumajandus ei sobi mugava rongisõiduga. Ainult Marokole nii omased oliiviistandused ja apelsini- ja mandariinipuud mõjuvad tasakaalustavalt. Tunnike lummavate loodusvaadete taustal möödub välgukiirusel.
Meid on õnneks hoiatatud, et Rabatis on mitu jaama ning esimeses, äärelinna peatuses, maha minna ei tohiks. See ongi rongisõidu ebameeldivaim pool, et peatusi ei teadustata ning ise peab tähelepanelik olema. Rabati kesklinnas, mediina vahetus läheduses asuv rongijaam on oma kompaktsusest hoolimata suurejooneline – loogiline planeering, särav puhtus, liikuvad trepid, elektroonilised ja arusaadavad ekraanid ning abivalmi näoga infotöötajad. Isegi ametlikud pakikandjad on olemas. Pealinn jätab sümpaatse esmamulje.
Rongisõit Marokos annab tugevalt silmad ette kodumaisele rongitranspordile ja seda igas olulises näitajas: mugavuses, kiiruses ja efektiivsuses. Pisikese miinuse saab vaid paariminutilise hilinemise ning käsitsi avatavate uste eest, mida ähmi täis reisijal polegi nii kerge lahti teha. Juba rongijaamast lahkudes käib korraks peast läbi mõte, et millised lisamugavused võiksid olla veel esimeses klassis. Ühtegi head ideed ei tulegi pähe.