3 

AREENI AASTA ALBUM

[ 

1.     The Streets “Original Pirate Material” (Locked On)

AREEN ÜTLES: “Original Pirate Material“ on dokfilm keskmise tänapäeva inglise noore elust (hea küll, kuuldemäng). Ja kuna teostus on nii ehe, siis kõik on sillas. Plaadifirma, sest album on edetabelis. Kriitikud, sest kes see sellest Oasisest ikka enam kirjutada viitsib. Sotsiaaltöötajad, sest saab raha järjekordse uurimuse pealt kokku hoida. Ja loomulikult noored ise, sest The Streets on ju nende hääl. Sel aastal kindlasti. (NA 24. aprill)

2.     Common “Electric Circus” (MCA)

AREEN ÜTLES: Common muidugi tänab kõiki arvukaid külalisi plaadipaberil, aga. Kallid külalised peaksid omakorda üle kuldama Commonit. Täna­ma. Ta andis neile kõigile võimaluse osaleda hip-hopi uues Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Bandis (mitte ainult kaanepildi pärast). (NA 19. detsember)

3.     Flaming Lips “Yoshimi Battles The Pink Robots” (Warner Bros)

AREEN ÜTLES: Wayne (Flamin Lipsi laulja – toim.) ei saa kõiki noote kätte, ja seda armsamalt ja õrnemalt need laulud – mis on ausalt öeldes nii ilusad ja õhulised ja positiivset kosmost täis, et nad peaksid nagu terve maailma lemmiklaulud olema! – kõlavad. Iga “Yoshimi…” meistriteose laul peatab viivuks hingamise. (NA 14. august)

4.     DJ Shadow “Private Press” (Universal/Island)

AREEN ÜTLES: Igatahes on intriig selles, et ühes digitaalses muusikas võib olla sedamoodi palju erisugust materiaalset ollust. Et mingid kõiksusest kogutud kõlad justkui nagu ei mahu ära, kuid mahuvad lõpuks siiski. (NA 17. juuli)

5.     Peven Everett “Studio Confessions” (ABB Soul)

AREEN ÜTLES: Ilma igasuguse liialduseta on Pe­ven üks viimase aja omapärasemaid lauljaid. Kui enamik hetkel armasta­tud r&b lauljad, kas siis meelega või nõuab seda turg, kõlavad kahtlaselt ühte auku, siis Peven Everetti talent särab täiesti oma­ette valguses. Isegi kui ta magus on, siis see ei mürgita, vastupidiselt enamikule r&b’le. (5. detsember)

6.     Andrew WK “I Get Wet” (Island)

AREEN ÜTLES: Andrew WK debüütalbum “I Get Wet” on üksainus suur märatsushoog. Lapsepõlves sundisid vanemad vaest Andrew’d klaverimängu õppima, kättemaksuks tümitab ta nüüd instrumente nagu moslem oma eeslit. /…/ Olukorras, kus metalbändi keskmine album kestab poolteist tundi ja sisaldab viieminutilisi oopusi, Joey Ramone on surnud ja AC/DC komponeerib ooperit, on W.K. teretulnud nagu jalaga-Rõtovi-perse-nali Äripäeva juhtimiskonverentsil. (29. mai)

7.     Underworld “A Hundred Days Off” (JBO/V2)

AREEN ÜTLES: “A Hundred Days Off” on väga lähedal olemaks sulakuld. /…/ Justkui-poolikute salmiosade ja venitatud refräänmoodustiste, hermeetiliste meloodiate, disain-inetuste ja imeiluduste ning tumedaid tundeid puudutavate helide vahele on Underworld läbi albumi peitnud krüptilist sõnumit. Mingit salapärast valemit… (NA 14. november)

8.–9. FC Kahuna “Machine Says Yes” (City Rockers)

AREEN POLE VEEL ÖELNUD, ET: Elu on nagu pinball - ühel hetkel sa justkui kukud kindla hävingu poole, järgmisel ilmub su ette päästev vedru, mis lennutab sind mängulaua tippu.

Big beat paaria FC Kahuna võttis aja maha, näppis enda kohta veidi

harjumatuid aparaate ja tootis kogemata midagi, mis leiab ühise keele

norrakate Telle-kambaga ning töötab elektro-põrandal kymne Hackeri eest.

8.-9. Felix Da Housecat “Kittenz and Thee Glitz” (City Rockers)

AREEN POLE VEEL ÖELNUD, ET: Ma pole elu sees mitte midagi võitnud," nuttis üks mees aasta tagasi, kui

talle anti kätte ajakirja Muzik "Aasta albumi" auhind. Vaevalt jõudsid

Felixi pisarad kuivada, kui "Kittenz..." saabus müügile ka Eestis. Kunagise house-imelapse arsenali on ilmunud Human League'i sämplid ning shveitsi pikantne elektrojuust. Paljudele esmakohtumine võrratu Miss Kittiniga.

10. X-Press 2 “Muzikizum” (Skint)

AREEN ÜTLES: X-Press 2 on kogemata kombel loonud midagi, mille peale keegi varem pole tulnud. Isa-ja-poja-hauss. Kui otsida paralleele, siis on “Muzikizum” elektroonilise tantsumuusika jaoks pea sama, mis oli “Joshua Tree” rock-muusika jaoks. Siin on kõik parimad klišeed. Võimendatult. Põnevas järjekorras. Keha ja pea muusika. House on nüüd omadega niikaugel, et võita Mercury Prize. (NA 29. mai)

11. The Music “The Music” (Hut)

AREEN ÜTLES: The Musicu instrumendid on lisaks kõigele haiged: neil on vererõhk kadunud, hambavalu ja elutüdimus. Ja pillide omanikud piinavad neist välja kingapõrnitsemis-metal-diskot. Kummaline küll, aga see disko on fantastiline. (3. oktoober)

12.-13. The Datsuns “The Datsuns” (Hellsquad Records)

AREEN ÜTLES: “The Datsuns” pole paroodia ega “peen” iroonia. Ammugi mitte rocki päästja ega tulevik. Pigem klassikaline isatapu juhtum: vana kooli hard-rock äratatakse surnuist üles ainult selleks, et ta sealsamas uuesti hukata. Kui plaat lõpeb, lõpeb kõik –  ning pärast seda kogemust on asjad Purple ja Heepi loomingulise pärandiga  väga pikaks ajaks jälle ühel pool. (NA 7. november)

12.-13. Peshay “Fuzion” (Cubik Music)

AREEN ÜTLES: ...jälle ilmub vaieldamatult fantastilist drum&bassi. Heaks näiteks, on uus Peshay album. Mees, kes oli jazzy-jungle'iüks pioneere ja maailma esimese lauluga jungle-loo ("Vocal Tune") autor, kirjeldab oma stiili, kui disco-house drum&bass. Eks siis jungle, mis on tugevate 70ndate disco ja house-muusika mõjutustega/…/ Ma olen täiesti kindel, et kui nii edasi läheb, siis võimleb varsti Volkmann hommikuti jälle jungle'i saatel. Mõnus. (NA 21. november)

14. High Contrast “True Colours” (Hospital)

AREEN ÜTLES: See müdin on parim hommikune üles raputaja. Kuldne disko-funk, kihisevad ja helisevad fusion-akordid, talutav tilk Antonio Carlos Jobimi, veel miskit filtreeritud ladinapärasust (“Exposé”). Pasunakesi. Ridamisi kaasakiskuvaid lihtsakoelisi bassikäike, veel lihtsamaid vokaalsämpleid ja sellest polegi midagi, et High Contrast ekspluateerib vanu häid võtteid kohati kujutlusvõimetult, sest tema värvide palett on tujutõstev. (21. august)

15. Tallinn 73 meets Kalm “Autopiloot” (Umblu Records)

AREEN ÜTLES: Kuid “Autopiloodi” eesmärk ja visioon nüüd vaevalt on solkida turgu ja inimsuhteid, et ema ei tunneks enam oma poega ja poeg oma naist. Tallinn 73 ja Kalm on teinud oma lugusid innu ja armastusega – kui kellelegi ei meeldi, paras ka. (NA 2. mai)

16. Koop “Waltz For Koop” (Sony Music)

AREEN ÜTLES: Ja ma ei mäleta, millal ma viimati midagi nii puhast ja ilusat kuulsin. Koop. saavutab 34 minutiga nagu muuseas seda, millest enamik nn lounge- või nu-jazz artiste ainult unistavad. Ja ei mingit punnitamist. Kerge ja helge. Kui tavaliselt maitsekus, ja mitte ainult jazzi puhul, häirib, siis nüüd küll mitte./…/ Seda plaati peab apteekides müüma. (30. jaanuar)

17.- 18. Death In Vegas “Scorpio Rising” (BMG)

AREEN ÜTLES: Richard Fearless ja Tim Holmes (Death In Vegas – toim.) askeldavad big beat-varemetel, hinges kontseptuaalse progerokkari pühendumus, näol sündinud nihilisti irve. Nemad on arhitektid ja töödejuhatajad ning “Scorpio Rising” on maja, mida ma tahan. (24. oktoober)

17.-18. A “Hi-Fi Serious” (London)

AREEN ÜTLES: A on endiselt super ja nende esimene laiemalt reklaamitav “Hi-Fi Serious” on jahmatavalt uhke triloogia (“How Ace Are The Buildings”, “Monkey Kong”) särav lõpuepisood. Selline “Jedi tagasitulek”. Sellist jõu, meloodia ja kiiruse sulamit demonstreerisid viimati 70ndate lõpu The Police ja XTC (olgu, ka Wannadies ja Garbage lähevad arvesse). (26. juuni)

19.-20. Arto Lindsay “Invoke” (Righteous Babe Records)

AREEN ÜTLES: Muidu nagu alati, Brasiilia, samba, bossanova, hõredad elektroonilised biidid, veidrikest kaastöölised. Mitte uuenduslik, aga õdus, korraga teravnurkne ja sentimentaalne muusika. (5. september)

19.-20. Akufen “My Way” (Force Inc)

AREEN POLE VEEL ÖELNUD, ET: Akufen – kanadalane Marc Leclair – võlgneb kõik muidugi Todd Edwardsi. Ta musitseerib samuti pisikeste sämplitega, kuid Akufen lõikab sämplid veel pisemaks, kuhjab neid kokku veel rohkem kui Edwards. Ja oskab daft-punk-funk rütmimootorit kasutava diskohakklihamasina juures aeg-ajalt ka Herberti moodi minimalistlik olla. Kuulmismeele hämmastamiseks.  ]