Teine Tallinn

Raul Viitung on disainer Kalamajast.

Äripäeviti uuselamurajoonest tööle ja tagasi sõitva keskklaslase jaoks koosneb Tallinn kesklinnast, parvest asfaldiäärseist hüpermarketeist ning vanalinnast (kuhu küll harvem satutakse, kuna sääl ebamugav autot parkida on). Nendesamadena käsitab Taanilinna ka sinna pürgiv alevi- ja väikelinnanoor ning parvlaevalt tulnud ostureisija. Paljud kõnelevad veendunud häälel ka müütilisest linnaosast City-st, mida kindlast kohast, teatava nurga alt südalinna kõrghooneile vaadates nägema pidavat... Rääkimata ühest eelmisest linnapeast, kelle arvates Eesti pealinnast kindlasti veel ka päris omaenda Manhattan puudu on.

Kui vähegi viitsida, lugeda ja vaadata, on Tallinn palju põnevam koht kui see, millena teda omadele ja võõrastele turistialbumeist näidatakse. Kõik need toreda nimega paigad - Kassisaba, Kadriorg, Kalamaja, Sibulaküla, Sikupilli ja Telliskopli – on ju tegelikult palju rohkem omad ja päris, kui sakstelt saadud vanalinnamajad või rahatehtud manhattanid. Tõsi, nende leidmiseks ja uudistamiseks tuleb langetada põhimõtteline otsus: väljuda oma mugavast, kalliltliisitud ratastel getost. Kõndida pisut jala, reisida trammis või veereda jalgrattal. Tänavatel, mille nime sul kunagi aega lugeda polnud, mööda aedadest, milles kuivava pesu lõhna sa kunagi tundnud pole.

Minu kodune Põhja-Tallinn pakub elamusi mitmele meelele. Disainisõbra silma haarab Kopli ja Kalamaja eriomane tänava- ja infograafika: psühhedeelilises (“Ankru” baar), tundmatus sci-fi fondis (keraamikatehas “Keraamika”: bold, tehas “Volta”: regular) või puhtas klassikas (“Standardi” kõrghoone, kauplus “Minsk”) laotud poe- ning asutusesildid, millele sekundeerib hoogne, kohati sisukas ning väga mitmekeelne gräffiti. Arhitektuurihuviline uitaja leiab nii ühetüübilise hoonestusega terviklikke kvartaleid kui absoluutset mitmekesisust, kus mõnesajal tänavameetril üksteise kõrval kõiki 20. sajandi ehituskümnendeid loendada võib. Õlle-, piruka-, küpsise- või kompvekilemb külastaja leiab maa-alustest müügikohtadest ennenägematuid sorte hindadega, milliseid maa peal viimati 1970ndatel näha sai.

Ma ise lähen nüüd lapsega parki kelgutama. Noh, see park ei olegi tegelikult tavaline park, sääl oli hoopis surnuaed mitusada aastat jutti, enne kui “Volta” komnoored selle uuema aja töölistele ja talupoegadele sobilikumaks haljasalaks tasandasid. Osa surnuaiavärki pääses progressi eest plehku – praegugi piilub raidkive maa seest ning turritab raudriste puutüvedest. On selline Tallinn!