8 

Meie sisemine Putin

Samal teemal Eesti Ekspressis:

• Päevablogi: Sõnavabadusest ja ridade vahelt lugemisest

Poliitikud nagu Vladimir Putin (55) hakkavad muutuma rahvusvaheliseks normiks.

Venemaal toimuv võtab kokku teatud globaalse suundumuse. Eri riikides on jõutud olukorrani, kus teatud küsimuste esitamine võrdsustub ebapatriootilise käitumisega. Näiteks Ameerika Ühendriikides võib Iraagi sõja kohta ebameeldivaid küsimusi esitava inimese neutraliseerida etteheitega, et ta teeb “meie poiste” olukorra “seal kaugel” veelgi raskemaks.

Venemaal rikuti Duuma valimiskampaania ajal seadusi. Kaks päeva enne valimisi, 29. novembril, näidati kahes telekanalis Venemaa presidendi pöördumist. Asja serveeriti sel moel, nagu oleks president Vladimir Putin tulnud eetrisse, et suhelda oma rahvaga. Ta vastas kodanike ja massiteabevahendite esitatud küsimustele. (Kes ja millal need esitas, ei suutnud kriitiliselt meelestatud Vene ajakirjanikud välja selgitada.)

Kodanike arupärimistele vastamise lõpetas ametis olev president üleskutsega anda valijahääl erakonnale Ühtne Venemaa, mille esinumber oli juhtumisi president ise. Enne seda hoiatas ta kodanikke mõtlemast, et Venemaa arengutempo ja liikumisvektor jäävad automaatselt püsima.
“See on ohtlik illusioon,” ütles Putin. Ta selgitas, et selle illusiooniga võitlemiseks ta otsustaski hakata Ühtse Venemaa esinumbriks.

“Just sellepärast palun teil tulla 2. detsembril valimistele ja anda oma hääl Ühtsele Venemaale. Loodan teie peale ja usun teie toetusse,” lõpetas Putin pöördumise.

Rahvas mõistis presidendi muret. Eriti hästi sai sellest aru mittevene rahvas. Dagestanis anti Putini parteile 89 protsenti häältest, Mordvas 93 protsenti, Tšetšeenias lausa 99 protsenti.

See on puhas retro. Nõukogude Liidus üles kasvanud inimene teab, kuidas sellised tulemused saavutatakse.

Aga see pole põhipunkt. Põhiline on see, et Venemaa president, kes on põhiseaduse tagaja, seaduslikkuse diktatuuri kunagine väljakuulutaja, Peterburi ülikooli diplomiga jurist, rikkus lihtviisiliselt valimisseadust.

Ametikohustusi täitvatel isikutel on keelatud teha valimisreklaami. See on kõigis demokraatlikkuse pretensioonidega riikides niimoodi tavaks.  

Teisalt jällegi... Kui küsimus on stabiilsuses ja “arenguvektoris”, siis pühitseb eesmärk abinõu.

Kindlasti on eesmärk hea: “stabiilsus” ühelt poolt ja “arenguvektor” teiselt poolt. Selliste eesmärkide saavutamiseks pole ükski abinõu liiga halb.

Valimisseaduse rikkumisest räägib, ja on valmis selle süüdistusega ka kohtusse minema, ainus järelejäänud opositsiooniline jõud Riigiduumas – Venemaa kommunistlik partei.

Loogiline. Mis neist tahtagi?! Nende “arenguvektor” lamab Punase väljaku mausoleumis klaaskirstus. Kommarid kunagi Vene riigi hukutasid, kommarid on valmis ka praegu tema alustalasid läbi saagima.

Sel nädalal tuli täiesti ootamatul kombel sellele kõigele paralleel meie oma Riigikogust. Ka meil siin vaenlane ei maga. Peaminister Andrus Ansip pidi vastama küsimustele aprillirahutuste kohta. Kes esitas küsimused? Muidugi Keskerakond. No kes siis veel? Valitsuses kahtlemine on reeturlik tegu. Järgmine samm oleks juba toetusavaldus Öisele Vahtkonnale. Millegi nii ebapatrootlikuga saabki välja tulla ainult Keskerakond. Noh, käputäis punaprofessoreid ja meile võõraid sotsiolooge ka võib-olla.

Tõeliselt eestimeelsed inimesed Ansipit selliste küsimustega juba ei piina. Mitte sellepärast, et neid ei huvitaks. Huvitaks võib-olla küll, aga nad saavad aru hetke tõsidus est. Nad konsolideeruvad vabariigi valitsusega, sest sel ajal, kui meid luurab kuri välisvaenlane ning ka sisevaenlastest ei ole puudu, võtab õige Eesti mees ja naine... ah, ükskõik.

Ei tahaks öelda, et tegemist on demokraatia kadumisega. Mõningase erosiooniga aga kindlasti. Mööngem, et valitsuste vastutusele võtmine hakkab moest minema. 

Venemaal muidugi, aga et ka meil ja mujalgi põlistes demokraatiates, on siiski veidi ootamatu.

Ent oodatud asjadest. Venemaal ongi nüüd läinud nii, nagu veel kümmekond aastat tagasi kõik enam-vähem kirjutada oskavad eestlased ennustasid. Uue tsaari nime ei osanud tollal nimetada ka kristallkuuli omanikud, ent asjaolu, et uus tsaar “tuleb ükskord niikuinii”, oli teada kõigile, isegi (või iseäranis) Kapa-Kohila harrastusekspertidele. Eesti ajakirjanduses tegutses juba tollal terve plejaad Venemaa asjatundjaid, kes rääkisid idanaabri kohta väga palju väga õigeid sõnu. On saanud teoks, kallid kaasmaalased!

Tookord oli meie leitmotiiv põline tõdemus, et Eesti võib end tunda kindlalt ainult siis, kui Venemaa on nõrk. Venemaa on nõrk siis, kui seal valitseb segadus ja killustatus. Mis oligi läbi 90. aastate Venemaa permanentne seisund.

Kahjuks ei suudetud omal ajal anda vastust küsimusele, millal võiks Venemaa nõrkus läbi saada (oligi miljoni dollari küsimus, nagu öeldi toona ja öeldakse ka praegu).

Tunnistagem ausalt: hoolimata üheksakümnendatel ja sajandi alguses kulutatud ekspertiisiaurust tuli Venemaa areng meile siiski mingil moel üllatusena. Või parafraseerides üht kunagist Eesti kommunaalpoliitikut – ootasime kõik need aastad Venemaa tugevnemist, aga tehtud pole m...gi.

Siinkohal vaieldakse kindlasti vastu, et sai tehtud küll. Eesti võeti 2004. aastal kahe lugupeetud organisatsiooni liikmeks. Selle nimel sai kõvasti tööd rabatud. Sihikuga just nendele aegadele, kui idanaaber saab uue tsaari. Aga midagi jäi siiski tegemata.

Sel pühapäeval, kui Venemaal valiti uut parlamenti, lookles Tallinna vanalinnas Laial tänaval Vene Föderatsiooni konsulaadi ees inimsaba, mis meenutas oma vägevuselt meeleavaldust.

Sellisena seda tulebki võtta.

Duuma valimine muudeti Kremli kõikvõimsate poliittehnoloogide tahtel usaldushääletuseks president Putinile. Ta sai need hääled, sealhulgas Eestist.

See oleks lühilõppvaatus 90ndate alguse dekoloniseerimisele ja pärastisele integreerimispoliitikale Eesti Vabariigis.

Tallinna kohal hõljub virtuaalne Putin. Vene tsaar, Vene ikoon. Harju mäele kerkiv klaasist Vabadussõja pilvelõhkuja on “meie” vastus “neile”. See on vastuseis sümbolite tasemel.

Aga poliitilise kultuuri valdkonnas toimub meil idanaabriga teatud lähenemine. Või siis Ameerika Ühendriikidega, kui teile see rohkem meeldib.

Valitsustel on õigus, küsimusi esitab vaid vaenlane.