Punaste lippude maa
Hiinas käies ei tohi ilma jääda pekingi pardist ja pekingi ooperist, kirjutavad Aive Levandi ja Andrus Hiiepuu.
Pekingis maandudes leidsime erilise vaevata kesklinnast ühe noortehotelli (öö 150 krooni), kus kolmeks päevaks ankrusse jäime. Kuna majas küttesüsteemi ei eksisteerinud, kuhjasime endale ööseks peale tekid, päeval püüdsime aga võimalikult palju ringi liikuda. Et Hiina pealinn on miljonilinn, tuleb iga pisemagi sihtkoha külastamiseks varuda piisavalt aega. Liikumine punktist punkti on kindlasti lihtsam, kui osata veidi hiina keelt. Meie lahendasime olukorra nii, et lasime eluks vajalikud fraasid tõlkida ettejuhtuvatel inglise keele oskajatel hiina keelde ning see abistas meid tõhusalt.
Hiinlased on väga kombekad inimesed. Tundub, et neil on Mao õpetus väga hinges ja kus iganes suur esimees kunagi käis, seal on sellekohane kenasti raamitud pildike ka olemas. Kõik see meenutab meie head sõpra Leninit. Selle vahega ainult, et Hiinas on see tänases kontekstis, meil aga ajalugu. Kõikjal lehvivad punased Hiina lipud annavad temaatikale veel värvi juurde. Punane on hiinlastel ka jõukuse ja heaolu sümbol, seepärast seda kõikjal elavalt ka eksponeeritakse.
Pekingi linnapilt on väga tänapäevane. Kui jalutad kesklinnas, ei saa aru, millises Aasia linnas oled – kõik on sarnaselt kirev. Selleks, et saada aimdust nii-öelda tegelikust Hiina linnast, võtsime ette käigu Hutongi, 700aastase ajalooga linnajakku, kus elab tänapäeval umbes 2 miljonit inimest. Kitsastele ja hämaratele tänavatele avanevad suurte sisehoovide uksed, millest sisse vaadates näed, kuidas kuus-seitse perekonda seda pisikest hoovi ja seal asuvaid kambrikesi jagavad. Viimastel aastakümnetel on riik siia püstitanud ka ühiskondlikud WCd, enne seda toimetati kõik vajadused seal, kus juhtus.
Pekingist ei saa lahkuda kuulsat Pekingi ooperit kuulmata. Kuna ooper on hiina keeles, siis on turistidele mõeldes seintele paigaldatud elektroonilised tablood tõlkega. See kergendab süžee jälgimist tunduvalt. Ooper on veidi teistsugune, kui meie oleme harjunud teda endale ette kujutama, sest laululisel osal ja lavadekoratsioonidel on teisejärguline roll ning põhirõhk langeb grimmile ja kostüümidele. Etendus koosneb sketðidest, mis räägivad lihtsa hiinlase igapäevaelust, ning reeglina saab lihtsakoelises loos ka veidi nalja. Ooperi teises osas olid põhitegelased akrobaadid, kes tegid kaelamurdvaid trikke ning teenisid sellega ära tänuliku publiku aplausi.
100–150 KROONI MAKSVAT ooperipiletit on kõige mugavam osta hotellist või reisibüroost (suurt hinnavahet võrreldes kohapeal lunastamisega ei ole). Reeglina sisaldab hind ka transportteenust, mis tähendab, et kliendile püütakse tänavalt takso, mis ootab teda ka pärast etenduse lõppu. Mõned piletid on teelauaga, millisel puhul saab etendust vaadata otse lava eest, kuhu ooperi ajal serveeritakse ka kuuma jooki.
Pärast ooperietendust soovisime ära proovida ka kuulsa Pekingi pardi. Idee ise oli suurepärane, kuid see teostus suhteliselt vaevaliselt. Saaga algas restorani otsimisega, sest mitte igas restoranis ei valmistata Pekingi parti traditsioonilisel viisil. Kui olime saanud viited kahele kõige traditsioonilisemale restoranile, algas pimedas äärelinna Pekingis takso otsimine. Viis taksojuhti raputasid pead, kui neile restoranide nimesid nimetasime. Kuuendaga läks õnneks ja ta viis meid Hutongi linnaosa piirini. Sealt edasi aga autoga ei pääse, sest tänavad on liiga kitsad.
Orienteerusime siis kottpimedatel tänavatel ja üha kasvav adrenaliinikogus veres andis sellele käigule veel värvingut juurde. Aega võttis see orienteerumine paarkümmend minutit ja lõpuks nägime silti, kuhu oli kirjutatud loetavas kirjas – Traditional Peking Duck. Riita laotud suured puuhalud juhatasid meid peauksest sisse ning kohal me olimegi. Kohti oodates jälgisime, kuidas parti ette valmistatakse. Pekingi pardi töötlemine toimub eraldi ruumis, kus pole suurt muud peale ahju ja konksude otsa riputatud partide. Teatud aja möödudes seati linnud kuuma ahju sees olevale traadile, võeti pikkade harkidega ükshaaval jälle välja, loputati keeva veega seest läbi ja viidi suurel pannil külalistele demonstreerimiseks. Kui sealtpoolt tuli heakskiitev nägu, suundus kokapoiss järgmisse ruumi, kust väljus juba taldrikuga, millel ilutsesid pisikesed liistakad pardi pealmisest kihist. Kuigi kõik muu (meie mõistes põhiline söödav osa) jäi kenasti alles ja lennutati restorani keskel oleva kõrge kapi otsa. Seal ootas ees juba kaks suurt kastitäit ülejääke.
Tseremoonia oli väga läbimõeldud ja kõiki detaile ei osanud meie hiina kokakunstis koolitamata silm kindlasti ära tabada. Part ise maitses aga põnevalt ning rammusa rasva maitse ei lahkunud suust pikka aega.
Järgmisel hommikul suundusime juba varavalges lennujaama poole, et õigel ajal olla Xiani suunduval lennukil. Siseriiklikke lende teenindavad lennukid on Hiinas sama suured kui need, mida oleme harjunud nägema mandritevahelistel lendudel. Piletid on vahemaid arvestades aga soodsad (1000–1500 krooni). Kuna maapind on mägine, tuleb end valmis panna selleks, et terve reisi saadab lennukit turbulentsist tingitud raputamine. Eriti andis see tunda lennul Hiinast Tiibetisse, kus kogu sõidu vältel turvavööd lahti teha ei lubatud.
Xian on hiinlaste au ja uhkus, sest siit algas kunagi Siiditee ning siin asus kunagi ka pealinn. Linna keskel kõrguvad aukohal kaks hoonet – kellatorn ja trummitorn. Torni mõiste on seal meie omast erinev, sest tegelikult olid need kõrged traditsioonilises hiina stiilis katustega majad. Xiani keskosa on piiratud iidse linnamüüriga ja nii on see peaaegu igas vanas Hiina linnas.
Peamine põhjus, miks meie Xiani sõidu ette võtsime, oli see, et 1977. aastal avastas üks kohalik talupoeg oma põllumaale kuivenduskraavi rajades maa seest juhuslikult savist sõdalase pea. Alates sellest hetkest on savist sõdalasi välja kaevatud juba peaaegu seitse tuhat. Rahvale avati see paik vaatamiseks 1988. aastal. Tänaseks on teada, et tegemist on elusuuruste terrakotast sõdalastega, kes on 2500 aastat tagasi maetud maa alla eesmärgiga olla abiks esimesele Hiina keisrile tema hauataguses elus. Keisri enda haud arvatakse olevat kõrvalasuva mäe sees. Kus täpselt, ei ole aga teada. Kõik sajad tuhanded ehitajad ja meistrimehed, kes olid 32 aasta jooksul tegevad selle armee loomises, maeti elusalt sinnasamasse. Haud ja tema asukoht pidid jääma igavesti saladusse. Vaatepilt on ka täna, 2500 aastat hiljem, aukartustäratav – sirged sõdalaste rivid ustavate nägudega ootamas oma juhi käsku.
Järgmisel päeval tulime Xianist Chengdusse, et siit edasi suunduda Tiibetisse. Just siin saime aru, et kui rääkida hiinlaste elustiilist, siis on selles selgelt välja joonistunud huvitav sümbioos kommunismist ja kapitalismist. Koolilapsed jooksevad õnnelikult ringi punaste kaelarättidega (millal me seda viimati nägime?) ja tänavatel on hommikuti suured rahvakogunemised, kus üheskoos muusika saatel tehakse virgutusvõimlemist. Äralennu hommikul saime eriti huvitava vaatepildi osaliseks – peatänava ääres oli keegi mängima pannud maki ja suur hulk keskealisi paarikesi lõi õndsalt tantsu, hooti liitusid jalakeerutajatega ka juhuslikud möödujad.
Hiinas ringi liikudes jäi tunne, et oma eluga ollakse väga rahul ning kõik on veelgi paremate aegade ootuses. Linnad on täis uusi paneelelamute rajoone ning neid reklaamitakse kui 21. sajandi unistuste kodu. Vaatamata sellele, et maal on ruumi rohkem, on madalad ühekorruselised savist majakesed ikka omavahel ritta kokku ehitatud. Eramajade piirkondi meil selle nädala jooksul näha ei õnnestunud.
Tänavatel liikudes ei ole märgata ei kasse ega koeri – selle poolest erineb Hiina teistest Aasia riikidest, kus oleme käinud. Lemmiklooma pidamine on range kontrolli all ja kõik, kes soovivad linnas loomi pidada, peavad endale hankima spetsiaalse sertifikaadi. Alguses arvasime, et ju siis kõik liigutav läheb toiduks, kuid selgus, et see komme on veel alles vaid ühes Hiina provintsis ning kombeks sealgi vaid vanemate inimeste hulgas.
Pekingi kesklinnas on tänav, kus igal õhtul avatakse letid, et kaubelda kõige söödavaga – konnad, maod, prussakad, sajajalgsed, ritsikad, koorumata kanapojad jms. Kõik see toredus aetakse pikkade puidust tikkude otsa ja fritüüritakse su silme ees mõnusalt krõmpsuvaks suupisteks. Raske on vaid pala endale suhu saada – edasi liigub kõik juba iseenesest. Seirasime lette mitmel õhtul, kuid otsustasime siiski, et las jäävad need suupisted asjaks, mille pärast siia veel tagasi tulla.
