Karikatuurne ametnikearsenal teatrilaval

Nartsissistlik kõnemees: Hlestakov (Sten Karpov). Ants Liigus

Teatriteadlane Ireene Viktor

Gogoli “Revident
Lavastaja Tiit Palu. Mängivad Lauri Kink, Sten Karpov, Jaan Rekkor, Karin Tammaru, Priit Loog, Ireen Kennik jt.

Esietendus Endla teatris 29. novembril 2008.

Gogoli ajatu näidend korrumpeerunud ametnikest leiaks kõlapinda ka tänapäeva Eestis, kuid Endlas etenduvast “Revidendist” sotsiaalsust siiski otsida ei maksaks. Lavastust võiks nimetada paroodia paroodiaks – kui Gogol pilkas omaaegset elukorraldust, siis Tiit Palu tundub omakorda selle nägemuse üle nalja heitvat. Laval kujutatakse utoopilist kontorilinnakest, mida juhivad grotesksed arglik-saamatud ametnikud, kelle maitselagedad naised on esinduslikust kaunidusest üüratus kauguses, kus loivavad ringi pierrot’likud politseinikud, kes igavusest banaanikoortega saapaid läikima hõõruvad. See on lugu linnakesest, mille karikatuursus on viidud niivõrd kaugele, et edasi minnes jõutaks juba labasuseni, kuid õnneks jääb konkreetne teos, tänu palulikult täpsele ja minimalistlikule stiilile, püsima hea maitse ning kaasahaarava huumori piirile.

Vaatamata hästi kokkukõlavale ansamblimängule on lavastus tervikuna kohati veniv, paeludes pigem koomiliste detailidega rollilahendustes kui tekstilise vürtsikusega. Šaržidena loodud tegelaskujudest äratab enam huvi Jaan Rekkori viinasõbrast kohtunik, kes kogu hingest oma pahet häbeneb, aga ei suuda jätta limpsimast ka lauale voolanud rüübet. Meeldivalt üllatab Karin Tammaru linnapea abikaasana – kõveralt irves hõbedase hammasterea ning pinguli tõmmatud näolihaste abil muundub ta tõeliselt kurioosseks vanamooriks. Samuti ei jää märkamata aneemilisena mõjuv loid politseinik (Ireen Kennik), kes ebastabiilse närvikava tõttu tunneb vajadust pidevalt püstolit paugutada. Bobist ja Dobist (Priit Loog ja Veljo Reinik) on aga leidlikult saanud pikaldased murjamid. Kokkuvõttes tekitavad kõik linnakese elanikud vaatajas kaastunnet, olles oma hädisuses ennemini sümpaatsed kui eemaletõukavad.

Pisut ähmaseks jäävad mõlema peategelase rollijoonised. Lauri Kink on linnapea osas kord lõugav nahhaal, kord diskreetne lipitseja. Talle pole erinevalt teistest ametnikest külge poogitud koomilisi liialdusi, näides seetõttu kõige realistlikumana, aga kummalisel kombel ka kõige kaugema ja külmemana. Seda muljet pehmendab siiski teatud inimlik mõõde, mida Kink on tegelaskujusse lisanud, näiteks kiusatusest hoolimata magava revidendi raha mittenäppamine.

Oskusliku miimikaga Sten Karpov on murelikult silmi pilgutava Hlestakovina kahtlemata köitev, kuid üleminekud tasasest noormehest osavaks mänguriks vajaksid selgemat markeerimist. Lavastuse tipuks võib pidada peolaua stseeni, kus Hlestakov ennast märkamatult täis joob, esitades seejuures kirgliku nartsissismist nõretava kõne. Siin suudab Karpov üha kasvava pinge ning järjest kuhjuva erutusega vaataja tähelepanu endal hoida.

Tegevuse satiirilisust tasandab värskendavalt Silver ­Vahtre tagasihoidlik kujundus. Tühja lava tagaplaanile on paigutatud hiiglaslik ultramoodne koosolekulaud, esiplaanile iga kontori juurde kuuluv veeautomaat. Mõnele stseenile pakuvad koomilist täiendust veerevad reformasemed – Hlestakovile tullakse lausa voodisse altkäemaksu pakkuma.

Irooniliselt kurvameelsuse kommentaarina mõjub Palu muusikaline kujundus, milles kasutatakse vene nostalgiaansamblite DDT, Akvarium ja Leningrad lugusid. Jah, kahju hakkab nendest vaestest väikestest ametnikest, kes ju ei oskagi oma elu teisiti elada kui vaid riisudes natuke siit ning natuke sealt ... Ja niimoodi alandlikult pimeduses roomavate v&au ml;etite lolliks tehtud olenditena kinnistuvad nad ka vaatajate meeltesse.