Ka kunstnik on psühholoog
Kes ei otsiks kriisile lahendusi: ühed tegelevad sellega laiemas ühiskondlikus plaanis, teised mõtlevad inimesele selle tingimustes. Ühe võimaliku lahendi käib Tiina Jõgeda välja 12. veebruari Areenis: kus on nüüd psühholoogid, küsib ta, kas nad on peidus. Kindlasti oleks psühholoogi professionaalne abi praegu nii mõnelgi juhul hindamatu. Kuigi mitte rahamurede lahendamisel - ka haigekassasse kuulumine siis vaevalt küll aitab. Psühholoog, psühhoanalüütik ja -terapeut pakuvad tõenäoliselt üht kõige kallimat eraviisilist isiklike probleemide lahkamise võimalust; sajaprotsendilist edu nad paraku ei garanteeri.
Pakuksin murelikele välja teisegi lahenduse: süveneda vahelduseks millessegi peale iseenda olukorra, sest just sisse elades kellegi teise vaatenurka võidakse mõnikord jõuda ringiga tagasi endani, mõne oma seni märkamatuks jäänud külje märkamiseni. Pean silmas eriti kultuurilist, näiteks kunstielamust. Pealegi ei ole näituste piletid kallid, hea hulk Tallinna galeriisid pakub tasuta kõrgel tasemel ja väga põnevaid visuaalseid ning narratiivseid mõttekäike – muuseumidest rääkimata, milles hingetoitu on seni veel samuti võtta küllaltki soodsate piletihindade eest.
Psühhoanalüütiku sohval lesimine võib ju aidata, kuid sama hästi võib see kujuneda harjumuseks nagu iga teinegi ja lõppeda ilma lahenduseta – näiteks juhul, kui patsient ise koostööd teha ei taha või ei viitsi. Kui ego on nii suur nagu Tony Sopranol, kes vaatamata tervest terapeudile makstud varandusest oma probleemidest lõpuks ikka sotti ei saanud, ei lahku patsient psühhoanalüütiku kabinetist lõpuks üldsegi kergendatult. Ei pea olema jõhkard nagu näiteks toodud maffiaboss, piisab ka konformisti kätteõpitud enesepetuharjumusest, et võimalikule lahendusele mitte näkku vaadata ja valulist sammu iga päev edasi lükata.
Selleks, et selgelt sõnastada elu segav probleem, ei ole tingimata vaja psühhoanalüütikut ega isegi mitte Oprah Winfreyd. Teatud hetkedel on inimesel võimalik iseendasse vaadata: näiteks kui ta on sügavalt kogenud ehedat kultuurilist elamust, mille mõjul unustab oma isikliku, tavapärase olemisviisi, ja suudab tänu sellele ootamatult ennast ise kõrvalt vaadata, nähes korraga hoopis teist inimest. Tähtis on, et seda haruldast momenti käest ei lastaks, tähelepanul mõne tühise pisiasja tõttu hajuda ei lubataks. Kogemus tuleb meelde jätta ja edaspidi otsida lahendusi selle hetkeimpulsi jooksul kogetud tunnetusest lähtuvalt, jättes kõrvale varasemad mõttestambid. Kunst suudab inimest sellisesse kogemusse tõugata ainult siis, kui too kohe väga-väga tahab oma probleemiga toime tulla.
Kunstnik loob empaatiavõimega, andes tundmatule vaatajale võimaluse isiklikult läbi elatud kogemusse sisse elada ja vihjates lõpuks ka selle mitmesugustele tulemustele ning järeldustele. Isegi kui otse välja öeldakse, et sedalaadi probleemil puudub üldse lahendus, võib tõehetk hästi mõjuda: äratundmine, et inimene ei ole oma murega üksi, kergendab mõnikord enesetunnet üllatavalt hästi. Ootamatu vaimse äratundmise mõjul tekkiv identifikatsioonihetk võib olla peaaegu niisama mõjus kui vennastumine reaalses elus, saada impulsiks pingelangusele tänu sellele alternatiivse vaatekoha leidmisele, mis on juba pool võitu. Seega on kunstiteose sügavuti minev “vastuvõtmine” samasugune samm-sa
mmult toimiv protsess nagu psühhoanalüüs. Isegi eksistentsiaalsed mured, iseloomulikud pigem teismelistele kui küpsetele indiviididele, leevenevad empaatia ja kaasaelamise mõjul märgatavalt (sellepärast loetaksegi noores eas Salingeri, Hemingwayd või mõnd muud maailmavalu teemal arutlenud autorit). Peaasi on meeles pidada, et ükski mure ei lahene silmapilkselt (nagu ka ükski ravim ei mõju otsekohe, ja mida “mahedam” ehk looduslikum, seda rohkem kannatust tuleb algul varuda, seevastu on mõju hiljem sügavam ja kõrvalmõjudeta).
Inimene peab endale aega andma, vanarahva tarkuse kohaselt “ravib aeg kõik haavad”.
Võime teravast, vältimatust valušokist hoolimata vaataja silmi avada on kindlasti üks olulisi momente, mis eristab kõrg- ja massikultuuri. Kui Claes Oldenburg nelikümmend aastat tagasi Ameerikas vinüülist esimesed suured, vormitud, hamburgerikujulised kunstiteosed õmbles ja kapokit täis toppis, tõstis ta päevakorda tänaseks suisa ohtlikuks muutunud sotsiaalse probleemi: liigtoitumise. Kunstilt ei saa lihtsustatult nõuda probleemi otsest likvideerimist, samas näitab selle üleelusuuruse toidukujundi hilisem korduv meenutamine ja taasesitus, et asi jäi meelde ja mõjus kindlasti paljudele. Nii mõnelgi, kes jõusaali tõttab, võib silme ees terendada üks neist näotult lösutavaist objektidest...
Teiselt poolt, kui keegi soovib oma isiklike murede ees silmi kinni pigistada, siis pakub kollane ajakirjandus selleks väliselt ohutuid võtteid. Need peaksid olema suurepärane vastumürk psühhoanalüütiku juures käigule, nullides tulemused kindlasti üsna efektiivselt. See, mis inimest iseenda juures hirmutab, pühitakse meelest, õigemini lükatakse edasi: “teise” üle arutlemine vabastab iseendast. Kui saate mõelda kellegi probleemidele, keda te tunnete või arvate tundvat, siis unustate isiklikud ruttu ära. Sellepärast võrreldaksegi kollast kirjandust meelemürgiga, aga näitusel käimine tundub mõnele päris katsumusena nende painavate küsimuste pärast, mis seal salaja hinge poevad. Kas võrdlus jõusaaliga selle eneseületuse seisukohalt, mis on mõlemasse minekuks vajalik, tundub kohatu? Ühes tegeldakse visalt ja optimistlikult oma keha, teises vaimuga, aga mõlemad kasvatavad iseloomu; üks ei välista teist. Psühholoogiliste murede lahkamiseks vist lihtsalt jõutreeningust siiski ei piisa, selleks on vaja lisaks tahtmisele ja julgusele ka mõtlemise ja probleemide lahkamise oskust.
