2 

Nende Hansa

Ilma igasuguse klassiviha õhutamiseta soovitaks Hansapangal seekord mitte üritada kätt kunde taskusse ajada. Kui keegi ei tea, siis tehti sellest nädalast tasuliseks teise panga automaadist oma saldo ja väljavõtte vaatamine, mis seni oli tasuta.  Iseenesest, mis seal siis on – üks teenustasu juures, lihtne ning tavaline. Aga küsimus on muus. Monopoli ahnuses. Elu Eestis on ju viimastel aastatel paremaks läinud. Kohe kõvasti, eriti Tallinnas, eriti neil, kel krunt juba varem all oli.

Ja pankadelgi läheb hästi. Hansa kvartalikasum – miljard krooni – lõi “Keskpäevatunni” meestel lausa hinge kinni. Aga nüüd kohe otsa tuli uudis, et vaat pankade kaardikeskuse kulud vaja katta ja seetõttu vaja kundedelt raha juurde küsida. Poleks ju häda, kui mõte sellele eelmisele uudisele ei libiseks. Mäletate – miljard kasumit. Ma olen oma naiivse naisepeaga vahel mõelnud, et organisatsioonid on väga laias laastus nagu loomad. Peale kõige positiivse paraku ka tüütud, riukaid täis, vananevad, ahned ja tüsenevad. Ühis võiks olla nagu hundikoer. Aga Hansa võiks olla nagu kõigile nii meeldinud ja kiiresti ootamatult suureks kasvanud turuvärava kutsikas, kellest ei saa absoluutselt aru, kes on tema ema, isa ja omanikud.

Tema nunnususe aeg, kus me kõik teda omaks pidasime ja hellalt pärikarva silitasime, on möödas. Kusjuures täiskasvanuna on koer muutunud kuidagi kontrollimatuks – temast on saanud ahnepäits ja ebameeldiv tänaval lõriseja. Kasvatamatus ja vähene kool, mis muud, ütleks professionaalne koertetreener. Aga see on muidugi uitmõte. Hansapank ise on arvanud, et NPNK ehk rottkoera kampaania, mis oli halva maitse tipp, tõi 20 000 uut klienti ehk siis eesmärk pühitses abinõu sajaprotsendiliselt. Niisiis Hansa ja tema uued rahavõtmise plaanid. Ma tegelikult imestasin, kui rahulikult inimesed reageerisid sellele viimasele teatele. Ma ei tea kedagi, keda see teade rõõmustas ja kes arvas, et näe, peavadki juurde küsima, kuidas nad muidu ots otsaga kokku tuleksid.

Aga väga tõsiselt ei reageerinud keegi. Sest see nagu polnud enam meie asi. Pärast Hansa minekut rootslaste kätte on lakatud Hansapangast mõtlemast kui meie pangast. See võõrandumine ehk ükskõiksus on ka vastastikune. Tundub nii, et Rootsi omanik ei hooligi Balti kuldsete kundede hoidmisest, pigem on tal kavas siit viimast võtta ja pott ehk edasi müüa. Muide, Hansapanga Grupi puhaskasum moodustas emapanga grupi omast 22 protsenti. Arvestades rahvaarvu – vägev! Aga ikka on sellest vähe. Ma ei tea, kui suur on selle suure Rootsi panga Eesti filiaali iseseisev otsustusõigus. Aga näib, et mitte kuigi suur. Vastasel juhul, oletan, ei oleks arukad Eesti inimesed, Erkki Raasuke näiteks, sellist ahnuse demonstratsiooni aktsepteerinud.

Võti on kliendi peas. Kui erakliendid, keda see puudutab, annavad selgelt märku, et ei lähe läbi, siis ei lähegi. Paraku pole ma veendunud, et me oma käestlibisenud Hansast nii palju hoolime, et teda kasvatama ja taltsutama viitsitakse hakata.

See on kellegi teise koer, las tema teeb.