Selgitusi ühe mittetoimunud etenduse ja ühe ilmunud raamatu asjus.

Jätsid kõige kulukama osa ära: Vana hea Krahli teatri trupp jättis esietenduse ära ning tuli kohe lavale kummardama. Pärast said kutsutud külalised osa alljärgnevast säästuaja manifestist. Jaagup Jalakas

Olime sel sügisel keerulise valiku ees nagu paljud meie head kolleegid – kusagilt tuli kokku hoida. Tegime oma tööd pühendunult ja põhjalikult, ning kärbitud eelarve tingimustes otsustasime ära jätta ainult kõige tüütuma osa teatri tegevusest – etendamise. Me teostasime kõik tänase teatri juurde kuuluvad ametlikud protseduurid – idee arendamine, teksti tellimine, prooviperiood, kujundus, dekoratsioonid ning grimm, ja mõistagi reklaam, sest etendusasutuse seadus ütleb, et “Etendusasutus teavitab avalikkust etendusest või kontserdist”. Ilmusid uudi­sed ja arvustused, ühesõnaga – kõik oli nagu ikka. Välja arvatud see tülikas inimlik kontakt publikuga.
...
Ent nüüd pisut sellest, miks ma just etendusasutuste seaduse jutuks võtsin. Nimelt – kuna meie sellesügisene kooslus on pärit väga erinevatest maailma nurkadest, oleme tihti kasutanud kodakondsus- ja migratsiooniameti teenuseid. Siiani on kõik sujunud tõrgeteta ja viisaprobleemid on lahkelt lahenenud. Kuni ühel saatuslikul päeval avastas keegi anonüümseks jääda sooviv ametnik, et me ei olegi ­etendusasutus, seega ei saa me välismaiseid artiste ­kuidagimoodi võõrustada. Meie nõutu küsimuse peale, et kuidas siis nii – 16 aastat olime ja nüüd äkki ei ole – kõlas vastus: “Teil ei ole kunstilist juhti.”

Tundsin ennast pisut puudutatuna, kuid agar ametnik jätkas: “Etendusasutuste seadus nõuab kunstilist juhti, kuid seda teie põhikirjas ei ole. Seega ei ole te etendusasutuste seaduse järgi etendusasutus.” Minu abitu selgituse peale, et meil on täitsa olemas teatri juht ja et ta on veel täiesti kõbus, kostis telefonist teade, et – peamajast öeldi, et peab olema kunstiline juht.

Ja loomenõukogu. Püüdsin veel selgitada, et see seadus käsitleb ju riiklikke struktuure, mille hulka me paraku ei kuulu, kuid ilmselgelt ähmi täis ametnik kordas uuesti – peamajast öeldi nii.

Minu katsele saada teada tsitaadi autori nimi ja saladusliku peamaja asukoht, kostis väide, et seda ei tohi avalikustada.

Miks ma sellest idiootlikust loost nii pikalt räägin?

Aga sellepärast, et see on otseses seoses meie säästukavaga ning tundub tänasele päevale iseloomulik.
...
Inimene on kõige tülikam osa meie e- ja w-riigi igapäevases funktsioneerimises. Tal on soovid ja emotsioonid, ta käitub ettearvamatult, vehib kätega ja tuleb liiga ligidale. Kohutav on, kui tal on ideid. Ideed nõuavad otsustamist ja seda ametnik teha ei taha. Ega tohigi. Otsustamise juures võib eksida. Ja eksimine pole ametnikule lubatud.

Ent miks see nii on?

Eks ametniku käitumismallid määrab tööandja ehk siis poliitik. Ja poliitik ei ole ju mitte kodumaa kõige helgem pea, vaid ikka kõige keskmisem. Kõige edukam poliitik on alati see, kes meeldib võimalikult paljudele. Ja ka kõige edukama poliitiku ideed peavad meeldima võimalikult paljudele.

Stabiilses ühiskonnas on asjal ka oma põhjendus – poliitik on seal ju nagu liiklusreguleerija – vaatab, et kõik autod ristmikult sujuvalt minema saaksid. Ega selles ametis tohigi midagi innovaatilist välja pakkuda – tekib segadus ja plekikolin.

Ent kui on tegemist keerulise olukorraga – näiteks osa autosid enam ei käivitu või miskipärast hakkavad kõik autojuhid koos jõululaule laulma ning kamaaruskat tantsima –, siis on liikluskorraldaja jõuetu. Sest sellist asja liikluseeskiri ette ei näe. Ta vehib igaks juhu ks küll efektselt sauaga, kuid midagi ei juhtu.

Kes peaks olukorra lahendama? Ainuke, kes seda suudaks, oleks keegi, kel pole aimugi eeskirjadest või kes on võimeline nende taga nägema inimest. Keegi hullude ideedega tundlik veidrik, teiste sõnadega – kunstnik.

Alati on ühiskond keerulistes olukordades usaldanud oma vaimuinimesi: preestreid, šamaane, laulikuid, kunstnikke, ideolooge. Ja alati on need ka võtnud vastutuse. Mulle tundub, et ­selline vajadus on ka täna, sest elumuutus, millele me läheneme, on suurem, kui me aimata oskame, ja nõuab loomingulisust, vastutustunnet ning enneolematut vaimset valmisolekut. Loosungid, nagu “jääda riikidevahelises ­võidujooksus viiendale kohale”, seda kindlasti ei kanna.
...

See vaimne potentsiaal on meis kõigis olemas. Tuleb vaid pingutada ja vajadusel kõrvale jätta kõik väljakujunenud reeglid ning eelarvamused. Et leida olemise tegelik mõte ja tähendus.
Meie ees on praegu kaks valikut – kas kasutada pitsitavat majandusolukorda õigustusena pätlusele, kus turske sell võtab enesestmõistetavalt lahjema eest pudrukausi, või tõlgendada alanud kriisi mungakongist kostva piitsaplaksuna, mille me ise oma turjale oleme lajatanud. eesmärgiga olla puhtamad, vabamad, õilsamad.

Eesti vabariigi juubeliaasta lõpetamisel Estonia kontserdisaalis korraldasime kutsutute seas (kelle hulgas oli nii poliitikuid kui ametnikke) pisukese küsitluse – kas usute, et inimene võib lennata? Ainult kaks inimest vastas, et võib, aga ainult unes. Ent – kõik ülejäänud ei esitanud mingeid lisatingimusi, sest leiti üksmeelselt, et inimene võib lennata küll. Mitte keegi ei arvanud, et see pole võimalik.

See annab lootust, et peale jääb teine variant, kas pole nii?

Von Krahli teatris ei toimunud 12. detsembril esietendust “Homefucking is killing prostitution”, ning piletid kolmele järjestikusele etendusele ei olnud samuti välja müüdud. Kuid et kohale tulnud inimesed päris pettunult ei lahkuks, esitleti Kris Moori samanimelist raamatut ning peeti esikapidu, comme il faut.