Rahvuslik üksmeel lämmatab arvamuste paljususe

Eesti Koostöö Kogu, endine Ühiskondliku Leppe Sihtasutus, esitas Vabariigi 90. aastapäeva eelses Hartas eesmärgid, mille poole lähema aastakümne jooksul pürgida, et jõuda Vabariigi saja aasta juubeliks Euroopa paremiku hulka. Lähemal vaatlemisel paljastub Harta kõlavate sõnade tagant aga hoopis püüd arvamuspaljusust lämmatada.

 Hartas on osalusdemokraatia nimelt kõrvutatud rahvusliku üksmeelega: “EKK arendab kaasavat osalusdemokraatiat ja kodanikuvastutust, taotledes üksmeele leidmist ühiskonnas eesmärkide püstitamisel ja nende saavutamise teede valimisel.”

Osalusdemokraatia tähendab võimalikult paljude eri arvamuste ja nägemus­te väljatoomist ühiskondlikus arutelus ja otsuste tegemisel. Kuidas saab osalus­demokraatiat ja kodanikuaktiivsust lisada, pürgides samas üksmeelele ­mitte ainult eesmärkide, vaid isegi nende saavutamiseks tarvitatavate meetodite osas? Üksmeele saavutamine tähendaks ju arutelu lõpetamist. Kui lõpeb arutelu, ei vajata enam ka kodanike osalust. Üksmeel ja avatud osalusdemokraatia välistavad teineteist.

Hartas esitatud üldiseid eesmärke peab kahtlemata ­igaüks ihaldusväärseks: paremat elukvaliteeti, jõukust ja õitsvat majandust, tervist ja pikka iga, suuremaid peresid ja paremat haridust, sallivust ja hoolivust, solidaarsust ja sõbralikku kooselu.

 Kuidas aga seda kõike saavutada? Sellest Harta vaikib. EKK püüd kaasata majandust, hariduselu ja muid alasid esindavaid ühendusi traditsioonilise poliitilise eliidi kõrvale on igati tervitatav. Kuid just EKK liikmeskonna kirjusust arvestades kõlavad Hartas esitatud pürgimused absurdini võimatud. Kas eesmärk on ikka lisada avatud arutelu ühiskonna sihtidest ja nende saavutamise meetoditest? Või paika panna, mis on õiged eesmärgid, mis õiged vahendid – ning koguda hulk allkirju ja lõpetada edasine arutelu?

 Juba Harta allakirjutanud organisatsioonide hulgas on väga mitmesuguse sisu ja suurusega asutusi ja kodanikeühendusi, mis väljendavad täiesti erinevaid ühiskondlikke huvisid. Võib arvata, et näiteks Ametiühingute Keskliit, Eesti Maksumaksjate Liit, Eesti Suurettevõtete Liit ja kas või Eesti ­Maanaiste Ühendus esindavad eri soove, sotsiaalpoliitilisi eelistusi ja parteilisi sümpaatiaid ning ilmselt seega ka eri nägemusi sellest, milliste meetoditega EKK asetatud kauneid eesmärke saavutada.

 Majandusliberaalide meelest saavutatakse jõukust ja sellega kaasnevaid eeliseid minimaalse riigi, madalate maksude ja ettevõtlussõbraliku majanduskeskkonna abil; sotsiaaldemokraatide meelest eeldab solidaarsuse, tervise ja elukvaliteedi paranemine suuremat riigisektorit ja rohkem turumajandusevälist tööd. Nii jääb tegelike meetodite leidmine elu parandamiseks lõppude lõpuks siiski tavapärase parteipoliitika valdkonda.

Tervise, hariduse, sallivuse või demokraatia tähtsust vaevalt keegi Eestis eitab, kuid eri eluvaldkondade ja ühiskonnakihtide esindajatel on väga lahknevaid nägemusi sellest, mida tähendab elukvaliteet, mida vabadus, mida solidaarsus. Et need sõnad ei jääks ainult loosungiteks, peab igaüks need endale lahti mõtestama – ja pole üllatus, kui tulemuseks on kõike muud kui üksmeel nende tähenduse osas. 

Et Eesti ühiskonda arendatakse euroopalikuna tuntud väärtuste suunas, on hea. Kuid see on olnud ka ametliku poliitika suund, mistõttu Harta eesmärkides pole iseenesest midagi uut. Utopistlik aga on oodata, et konkreetseid arengusuundi v&ot ilde;ib demokraatias üheselt kindlaks määrata ja et kõiki kaasav osalusdemorkaatia hakkab marssima üht sammu nende ühiselt seatud eesmärkide poole. Erimeelsused, vaidlused ja kibedad kompromissid kuuluvad avatud ühiskonda ega kao sellest kunagi, vähemalt mitte nii kaua, kui vabadus ja demokraatia ei muutu pelgalt sõnakõlksudeks.