1 

Hüvasti, hipodroom!

“Homme avatakse hipodroomil hobuste võiduajamised. Võiduajamistest osavõtuks on senini üles antud kokku 33 hobust. Osavõtjatest on suurima arvu hobustega hr. Venter Tallinnast 6 hobust, hr. Vaarik Petserist 5 hobust ja hr. Lindemann 4 hobusega,” kirjutab 24. novembril 1923 Waba Maa.

Hipodroomi eestvedajaks oli Hobuse­kas­vatuse Edendamise Selts Eestis, kes võidu­­aja­mise platsi tarvis Paldiski ­maantee ääres 29 000 ruutsülla suuruse maatüki omandas ja Saksamaal üle kümne hipodroomi projekteerinud arhitektilt J. Seiffertilt projekti tellis. Kogu arendustegevus läks seltsile maksma 25 miljonit marka.

23. augustil 1923 kirjeldab Päewaleht raja ehitust: “Teede kindlakstegemine tarvitab hulga kivimaterjali ära, sest maapind küllalt kõva ei ole ja vihmaga poriseks võib muutuda. Nüüd pannakse kõige alla paekivi kord, mida saviga tihedaks seotakse. Selle peale tuleb õige paks kord peenekstaotud kiviprügi, mis aururulliga kinni rullitakse. Kõige pealmine kord kaetakse liivaga, mis veel kord rulliga kinni pressitakse. Nii jääb tee täiesti kõvaks ja siledaks, nagu laud.”

Ehitustööd olid niivõrd kvaliteetsed, et hipodroomi ringrada on vastu pidanud tänaseks 84 aastat ja peaks kindlasti edaspidigi. Tallinn sai selle ehitusega juurde ühe võimsa ja atraktiivse koha, mis edendas kohalikku traavisporti, traavlite kasvatust ja õpetamist ning toimis kui rahvusvaheline turismiatraktsioon. Hipodroomil töötas totalisaator, mille tulust kaeti kulud ja auhinnarahad, poolteist protsenti maksti põllutööministeeriumile sugutäkkude ostmiseks ja üks protsent Tallinna linnale heategevaks otstarbeks eeskätt lastekaitse alal.

Eesti tuntud traavlisõitja Ülo Kiis hindab Tallinna Hipodroomi rada veel tänaselgi päeval üheks parimaks Euroopas, kui vaid raja kalded kaasajastatud saaks, nii et kurvidest hooga välja ei lendaks; aastal 1923 ehitati kõik võidusõidurajad lamedatena. Tallinna Hipodroom on tänasel päeval üsna ainulaadne ka oma asukoha poolest, paiknedes ühe Euroopa riigi pealinna keskuse, metsa ja mere vahel. Siin on uskumatult head tingimused nii inim- kui loomsportlastele: metsaalused rajad pakuvad suurepäraseid treenimisvõimalusi, meres jalutamine mõjub võidusõiduhobuse jalgadele kui palsam, sedavõrd stressivaba treeningkeskkonda traavlispordile ei leia ühestki Euroopa pealinnast. Hobused on harjunud inimestega ning inimesed atraktiivsete loomadega. Enamgi veel – hobused on üle kaheksakümne aasta olnud Stroomi metsa sümboliks, siia tullakse ilusate ilmadega loomi vaatama kogu perega üle Tallinna. Päikeseloojangul merepiiril kappavad suksud on linnakontekstis võimas vaatepilt. Hobusearmastajad teistest riikidest on olnud Tallinna võimalustest lummatud ning hipodroom võiks tänagi olla tugevaks magnetiks Tallinna hääbuvale turismitööstusele, kui vaid ....

Siinkohal võiks küsida, miks andis Tallinna linnavõim sümboolse summa eest hipodroomi eraomandusse, millised olid need kohustused, mis tookord uutele omanikele seati, miks ei olnud hipodroomi osalust võimalik saada entusiastlikel traavikutsaritel, kes oleks huvitatud olnud selle ala elushoidmisest ja arendamisest, miks pole kuusteist aastat hipodroomi tallid näinud maalripintslit, miks ala piirdeaed on läbi mädanenud ning lõpuks – miks hipodroom, mis Nõukogude ajalgi töötas kasumiga, saamata riigilt kopikatki dotatsiooni, pärast tippkapitalistide kätte sattumist miljonites kahjumit toodab? Ja mis veel olulisem: mis saab magusast maatükis t edasi?

Kui visata pilk Tallinna üldplaneeringule, siis selgub, et siia on ette nähtud ühiskondlike ja puhkeehitiste maa. Aga maaomanikel on ammu juba teised plaanid. Mõned skeptikud on arvamusel, et neid “teisi” plaane on peetud hipodroomi erastamishetkest peale. Juba aastaid tagasi hakkasid hobuinimeste seas levima jutud, et hobuste jaoks liiga kallile maatükile plaanitakse suuremat sorti kinnisvaraarendust ning et hipodroom kolitakse kuskile linna taha põllule. Esialgsed jutud said kinnitust 2005. aastal, kui Ärileht kirjutas: “ABBA mänedžerina tuntuse võitnud Manitski rajab Stroomi rannaparki elurajooni, mis asub ühtaegu Tallinna kesklinnas, mere ääres ja metsa sees. Sellist kombinatsiooni esitavad mitmed linnaarenduse analüüsijad kodu otsiva jõuka eestlase soovunelmana.”

Edasi läksid asjad juba üsna konkreetseks ning tänaseks on valminud ka detailplaneeringu eskiisprojekt (Arhitektuuribüroo JVR). Põhja-Tallinna valitsuse poolt 2. juulil 2007 maaomanikele väljastatud kiri demonstreerib muidugi kujukalt meie linnaplaneerimise taset: “Põhja-Tallinna Valitsuse ja AS East-West Consulting esindajate vahel peetud arutelude tulemusena on arendaja vähendanud taotletavat ehitusmahtu 12 803 m² võrra ning seega tihedust 1,14-lt 1,06-le. Lähtuvalt eelöeldust nõustub Põhja-Tallinna Valitsus Paldiski mnt 50 detailplaneeringu algatamisega, kuivõrd koormus Stroomi puhkealale on oluliselt vähenenud.”
Seega kasutati vana-tuntud nippi ehmatada linnavalitsejaid esmalt suuremate numbritega, siis tõmmata nõks tagasi, tulemus on kindlustatud! Ei mingeid ­arutelusid koha identiteedi, visiooni, avalike huvide või alternatiivide üle.

Kui kõik läheb nii, nagu hipodroomi omanikud soovivad, on Tallinnas varsti juures uus üle 100 000 ruutmeetri kortereid ja üle 50 000 ruutmeetri kaubandus- ja äripinda sisaldav elu- ja ärirajoon ning 157 000 m² atraktiivset ühiskondlikku maad kaob ajalukku.

Põhjendused, mis arendaja maa muutmiseks äri- ja elamumaaks toob, on tähelepanuväärsed. “Valglinnastumise vähendamiseks on oluline kriitilise pilguga üle vaadata elamualade tihendamise võimalused linnakeskusele võimalikult lähemalolevates piirkondade,” leiab arendaja selle aasta 13. augustist pärinevas kirjas linnavalitsusele. Järgneb rida punkte, mis kirjeldavad, miks just see koht on hea elamuala loomiseks: linna lähedus, hea kättesaadavus, kõrval paiknevad mets ja rand, hästitoimiv ühistransport, olemasolev infrastruktuur, mida linnal pole vaja looma hakata, jne. Kuna ümberringi juba arendatakse elamuid (Kolde pst ääres, Seevaldi psühhoneuroloogiakliiniku alal), siis sobivat ka hipodroomile paremini elamisfunktsioon. Uus elamuala vajab loomulikult ka uusi kaubandus- ja äripindu, mis loovat ka uusi töökohti. Väidetavalt polevat siinsetel inimestel läheduses ka ühtki ostukeskust (kuigi Merimetsa Selver on umbes 400 meetri kaugusel, Kristiine keskus kilomeetri kaugusel).

Nagu põhjendustest järeldub, võiks valglinnastumise peatamiseks linnast välja viia kesklinna piiril olevad vaba aja, spordi- ja muud sotsiaalehitised ning neile kuulunud maa täita elamutega! Äkki peaks kolima ka Tallinna loomaaia, Kalevi staadioni ning Vabaõhumuuseumi linna taha? Kas tõesti vastab see Tallinna ametlikule linnaehitusvisioonile?

Tundub, et jah, sest tänaseks on Tallinna linnavalitsus oma nõusoleku detailplaneeringu algatamiseks andnud. Linnaarhitekt Endrik Mänd möönab, et teema on äärmiselt keeruline – ühest küljest oleks li nnal ju võimalik nõuda, et maa-ala üldplaneeringukohast kasutusotstarvet ei muudetaks, teisalt ei taga see maa-ala jätkuvat kasutust tänastes funktsioonides. Mänd lisab, et tema teada linnal hipo­droomi käigus hoidmiseks raha puudub. Paslik oleks meenutada, et kui hipodroomi selles kohas pidada ei õnnestu (üheks põhjenduseks kehvad sanitaartingimused ehk teisisõnu omanike endi tegemata töö), siis on veel tuhat muud ­võimalust, mida maa-alaga teha tohib. Vajaka on ­linnas nii haridus-, teadus-, tervishoiu-, kultuuri- kui ka spordihooneid.

Siiski ei saa eitada, et ühiskondlike hoonete ülalpidamine ja arendamine on raske. Isegi koolide võimlad on rohkem välja renditud kui kooliõpilaste kasutuses. Mitmed suuremad spordikompleksid on pööranud silmad kinnisvaraarenduse poole, et leida kompromisse, kuidas põhitegevuse rahastamiseks kasutuses olev maatükk paremini teenima panna. Nii on kinnisvaraarendus käima pandud Veskimetsa ratsabaasi territooriumil, mitmesuguste lahendusvariantide peale on mõeldud Kalevi keskstaadioni tulevikuvisioone luues.

Kindlasti oleks ka hipodroomil võimalik leida kompromiss, mille puhul kinnisvarahundid söönud ja hobused terved oleks. Ümber traaviraja jääv maa on tänases situatsioonis kasutatud erakordselt ebaökonoomselt – madalad hõredalt paiknevad tallihooned ja nende vahele jäävad koplid võiks asendada kolme- kuni viiekorruselise hoonestusega, mis sisaldaks umbes 100 000 m² suletud brutopinda ning millest esimene korrus kuuluks hobustele ja sportlastele, ülemised aga büroodele, hotellidele, äridele ja elanikkonnale.

Kindlasti leidub inimesi, kellele vaade võidusõidurajale on atraktiivne lisaväärtus. Hoonesse oleks võimalik in­tegreerida mugavad tribüünid ja hipodroomi teenindamiseks vajalikud ruumid (kohvikud, restoranid jne). Raja keskele jääv roheala on võimalik kasutusele võtta koplitena. Kui vaadata, millistes tingimustes peetakse hobuseid näiteks Amsterdami kesklinnas, kus loomade kasutuses on vaid kinnine maneež, siis võib tõdeda, et Tallinnas on ruumi rohkem kui küll. Eriti kui ­arvestada, et treeninguid saab teha ka metsaradadel ja rannas.

Juba aastast 2002 planeeritakse hipo­droomi kõrvale ka suuremat ratsakeskuse maad. Koos looksid need asutused ­Stroomi metsale tugeva identiteedi. Siin võiks olla tänapäevane hobuspordi keskus tallide, treeningruumide ja huvispordi­võimalustega, läbi mere võiks kulgeda vankriekskursioonid ja ratsamatkarajad vabaõhumuuseumisse ja sealt edasigi, samuti võiks hoburakendid liikuda ­tulevasel rannapromenaadil kuni ­Piritani välja, talvel võiks linnalastele toimuda saanisõidud.

Hobusport, mis aina kogub populaarsust, võiks olla Tallinna magnetiks, mis tooks siia hobuturiste ning maailma­tasemel võistluspaare. Hobuseid peetakse linnades ikka inimeste pärast, ikka selleks, et keskkond oleks mitmekesisem ja atraktiivsem, et linnainimesel ei kaoks kontakt looduse ja loomadega.

Eestlastest ratsahobuste ning traavlite ­omanike hulk on viimaste aastatega kasvanud, aga nagu ütleb Ülo Kiis, Tallinna Hipodroomi kadumisega lõpeb ka Eesti traavisõit. Kui Tallinnas selle elushoidmisega hakkama ei saadud, siis kuskil põllu peal ei suudeta seda ammugi.

Linna tihendamiseks ja elamu­alade ja äripindade rajamiseks on kesklinna ümbruses sobivat ruumi küll ja küll, selle pärast ei pea kindlasti võidusõidumaad ohverdama! Seda enam, et uut hipodroomi täna Tallinna luua on praktiliselt võimatu.

  ;