2 

Feta juustu reguleeriv euroliit

ERAKOGU

Brüssel on tarbijate huvide kaitsmise loosungi all välja mõelnud terve rea absurdseid ja silmakirjalikke seadusi, mis tegelikult inimeste elu keeruliseks muudavad, kirjutab Jüri Saar.

Hiljuti sattusin huvitava artikli otsa Der Spiegelis, millest selgub, et tavaliselt euroopalike väärtuste eest seisvate tolerantsete sakslaste kannatus on katkemas. Põhjus: lõputuna näiv jada regulatsioone Brüsselist, millest üha suurem osa pretendeerib absurdsusauhindadele.

 Ühe taolise regulatsiooni tulemusega võib tutvuda ka iga eestlane järgmine kord poes kassasabas seistes. Nimelt on hoolivad ametnikud Brüsselis leidnud, et tulemasinad võivad laste kätte sattuda, mis tähendab, et nad tuleks lastekindlaks teha.

 Ise avastasin uued ja "paremad" tulemasinad ühel septembrikuu õhtul Selveri kassasabas seistes. Nimelt oli tulemasinatele ilmunud uus silt. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on joonisega, mis näib vihjavat lastele ja sellele, kuidas neil on nüüd ennast keerulisem põlema panna. Kuna väliselt polnud tulemasina ehituses midagi muutunud, siis proovisin sealt ka leeki välja võluda, milleks läks varasemast oluliselt rohkem jõudu.

 Selgub, et lastekindel tulemasin on ametnike poolt defineeritud kui tulemasin, mille süütamisega saab hakkama vähem kui 15 last 100st vanuses kuni 51 kuud. Lastekindlus on uutes ja tulemasinates saavutatud läbi süütamisnupu alla vajutamiseks vajaliku jõu olulise suurendamise. Enne ostude eest maksmist jõudsin veel mõtiskleda selle üle, kas suitsetavad vanemad inimesed peavad nüüd tikkudele üle minema? Ja kui nad tikke kasutavad, kas see on siis sedavõrd keeruline tehnoloogia, et lapsed ei saaks sellega hakkama?

 Der Spiegeli artiklist selgus, et loomulikult on tehtud erand kallimatele tulemasinatele, sest Brüsseli bürokraadid on kindlad, et keegi ei võimalda lastel ligipääsu kallitele tulemasinatele. Samas ei ole ametnikud kindlad, et uued tulemasinad on ikka täiesti lastekindlad. Ja sellepärast tuleks tulemasinad ka tulevikus lastest eemal hoida.

 Totrad sõnamängud

Taolisi mõttetusi, mille otstarbekuses on põhjust kui mitte eraldiseisvalt, siis kindlasti kollektiivselt kahelda, tuleb juurde iga päevaga. Paanilise reguleerimise ja defineerimise liikumapanevaks jõuks on Euroopa Liidu kaugus tavainimestest, kelle tähelepanu ja poolehoiu nimel on Komisjon otsustanud võtta endale esitarbijakaitsja rolli. Komisjoni loogika kohaselt tuleb 493 miljonile Euroopa Liidus elavale tarbijale näidata, et Komisjon soovib neid kaitsta kõige halva eest.

 Kahjuks pole vähegi suuremad ettevõtted kunagi ära põlanud keskvõimu tsentraliseerivat abi, mis võimaldab kvaliteedi, hinna ja uudsuse asemel hoopis manipuleerida definitsioonide ja regulatsioonidega. Lähiminevikust võib tuua mitmeid kentsakaid näiteid, üks veidram kui teine.

 Näiteks Euroopa Kohtu 2002. aasta otsusest selgub, et feta juustuks võib ametlikult kutsuda ainult Kreekas toodetud kitse- või lambajuustu. Kõikides teistes riikides tohib sarnast juustu nimetada kõigest feta juustu laadseks või sarnaseks.

 Sarnaselt feta juustule on suuremad veinitootjad nõudnud veini defineerimist joogiks, mis tehtud ainult viinamarjadest. Nii Saksamaal kui Eestis on müügil veine, mis tehtud hoopis õuntest. Oleks veinitootjate plaan märkamata jäänud, ei saaks enam ametlikult õunaveinist juttu olla, kuid sakslased märkasid ja ümbersõnastamine jäi ära – vähemalt esialgu.

 Kena oleks, kui eestlased taolistest mängudest kõrvale jääksid, kuid alles hiljuti üritas Eesti koos teiste, suuremates kogustes viina tootvate riikidega ametlikult defneerida viina alkohoolse joogina, mis on saadud kas teraviljast või kartulitest. Õnneks see plaan, mis oli mõeldud tarbijate kaitsmiseks libaviina eest, läbi ei läinud.

 Vastuolude ja paradokside labürint

 Erinevaid regulatsioone ja piiranguid on praeguseks kogunenud sedavõrd palju, et nad hakkavad juba omavahel konflikti sattuma. Euroopa Komisjon on seadnud olulised piirangud elavhõbeda kasutamisele termomeetrites, mis võivad teadupärast laste käes katki minna ja mürgitada. Samas on asutuse keskkonnakaitse initsiatiivide seas olulisel kohal säästupirnide kasutamine ja seeläbi elektrienergia tarbimise vähendamine. Ainult, et säästupirnid sisaldavad olulisel hulgal elavhõbedagaasi. Kui võrrelda gaasi ja metalli, lambipirni ja termomeetrit, siis tundub vähemalt minule, et säästupirn on inimesele märksa ohtlikum.

 Kui sellest kurioosumist on veel vähe, siis Brüsseli ametnikud on juba mõnda aega kuulutanud, kuidas peaks kiiremas korras üle minema säästupirnidele. Juttu on isegi olnud kohustuslikust säästupirnide kasutamisest. Nendele samadele säästupirnidele on aga Komisjon kehtestanud 66% tollitariifi, kui nad tulevad väljastpoolt Euroopat. Augusti lõpus pikendati tollitariife veel aastaks – väidetavalt polnud Osram (üks Euroopa neljast suuremast tootjast) veel päris valmis hiinlaste toodanguga võistlema. Kõigile Euroopa Liidu kodanikele tuleb seni, kuni Osram “kohaneb”, osta 66% kallimaid säästupirne.

Nii palju siis tarbijate huvide kaitsmisest.