8 

Ma olen pühapäevaprükkar

Tunnistan ausalt, et mind on lapsepõlvest peale tõmmanud vastupandamatult ligi kõikvõimalikud sodihunnikud. Mida vanema kihistusega, seda parem.

Ehk on põhjus selles, et kolisime perega Mustakale, kui olin kuuene ja sealses uuselamute keskkonnas tundusid kõik korterid sarnastena. Kohustuslik sektsioonkapp, ebaisikuline diivan, millel tegid vahet ainult tänu katteriidele, polnud põnevaid tolmuseid pööninguid, isegi keldrid lõhnasid värskelt betooni järele.

 Sodihunnikutes leidus aga tohutult põnevaid asju: võluvad vanaaegsed postkaardid, elud taga kirjas, vahvad kingad, kotid, pandlad, nööbid...

Ehh, ega mul varandust koju tassida ikka ei lubatud, selge see, aga nood lasud stimuleerisid mu fantaasiat - väike võimalus piiluda teiste elude sisse, kujutleda neid toimetamas, vestlemas, tegelemas hobidega. Ma pole sellest kombest siiani lahti saanud, ent nüüd on tegemist rohkem suunatud tegevusega. Ma olen pühapäevaprükkar.

Sõbrad irvitavad kui šaakalid, kui jälle mõnda hunnikusse sukeldun ja teevad väga pikka nägu, kui väljun sodist, käes kulla- või hõbedakangid või mõni spunk. Spunk on asi, millele võib anda uue, teistsuguse elu, panna ese funkama teisiti kui ette nähtud. Teha tast lamp või link, näiteks.

Nüüd, seoses pesaremondiga, käin ringi, silm punnis, et leida midagi, mida teistel vaja pole, ent mul, seevastu küll. See, et inimesed hoogsalt aknaid vahetavad, teeb mind ühelt poolt kurvaks. Uued klaasid, mis on ülisiledad, mõjuvad majade näos kui väljatorgatud silmad - puudub lõbusate peegelduste tekitatud kullaläikeline kelmus. Plastikraamide kohta ma siinkohal sõna ei võta. Ütlen lihtsalt: väkk! Teisalt säästab vanade akende kokkukorjamine mind klaasi ostmise vaevast. Raamidest võib edaspidi näiteks sirmi kujundada. Või ahju alla ajada, kui muud mõtet ei teki.

Lõbus lugu juhtus kord Tallinnas. Olime end sõbrantsiga lille löönud, et linna minna. Ühtäkki pälvis mu tähelepanu majast väljavisatud ahjupottide lasu. Ukerdasime nende vahel ringi, tikk-kontstes, ja sortisime paremaid palu välja. Siis istusid nood nädala jagu sõbrantsi arvutilaua all, laibakottides, nähes vägagi kahtlased välja... Tartu jõudes läksid potid käiku. Mu soemüür näeb välja kui koerapulma tagajärg, aga mulle meeldibki nii - ajalugu ja elu hõng paistab nendest välja.

Tundub, et täisnurksete küprokseinte mood hakkab tasapisi järele andma. Vaikselt väärtustatakse pisut kipakat, kõverat ja vanaolekulist. Valli baar võeti muinsuskaitse alla, loen lehest. Puhas rõõm! Omal ajal olid pea kõik Eesti linnad sarnaseid baare täis - keskel ringlett, pukid ümber, sees hõljus hea masinakohvi, konjaki ja tubakalõhn. Uuendamiste käigus tehti need ümber. Julgetest Meestest on saanud eksklusiivne hilbupood ja kiluleiba ei pakuta pea kusagil enam. Üldse on nende võileibadega uutes toidukohtades kidur, aga vahel tuleb ju nii ette, et ei taha sušit, Kreeka salatit või pitsat. Tahaks hoopis ÜHTE kiluleiba ja midagi nostalgilist, mis ei erinegi väga palju mu kasvamiseajast.

Mis puutub prükkarlusse Valli baar? Kõik nood vanad kasutud esemed, mida olen sodi seest välja kaevanud, olid ju kunagi kellelegi armsad ja olulised. Samamoodi on kohtade või lõhnadega, mis toovad esile mälestusi. Need on seitse pisikest portselanelevanti vanaema kummutil või minu poolest kasvõi Tiffani lambid, mida aastaid halva maitse võrdkujuks peetud. Justkui saared ülikiiresti muutuvate trendide virrvarris. Justkui kiluleiva ununema kippuv maitse.