Klaustrofoobia, lendupüüd ja ületamatu äng

Küsimustele avatud teater: Igal õhtul uuesti sündiv konserviks tegemata “Kajakas”. ENDLA TEATER

Andres Noormets ei haara jõulise liigutusega härjal sarvist, vaid hiilib talle seljatagant ligi, heidab koti üle pea ja laseb ühel hetkel avastada, et on pime, õhku on vähe, ja minna ei ole kuskile, koges Reelika Reinomägi.

“Kajakas”
Anton Tšehhov.
Lavastaja Andres Noormets.
Muusika ja improvisatsioonid Taavi Kerikmäe.
Mängivad Marianne Kütt (külalisena), Piret Laurimaa, Kaili Närep, Karin Tammaru, Ago Anderson, Märt Avandi, Sten Karpov, Sepo Seeman, Tambet Seling, Indrek Taalmaa.
Endla Teatri esietendus Tartus Draama festivalil
4. septembril.
 
Pahaaimamatu publik astub püüdlikult üle või ümber maha säetud kile ja istutab end ettevaatlikult lavaringi sisse mustadele toolidele. Eesti inimene on ju ikka pisut murelik, kui ta teatris näitlejale nii vahetult lähedal istub, et viimase hingeõhk põske riivates punastama võib panna.

“Kajaka” esietendus hakkab pihta vaikselt, publik on hõivatud lahtirulluvate ning arenevate inimsuhete, kiireneva tempo, higipiiskadega näitlejate keskendunud otsaesistel. Ja äkitselt, mingil suvalisel vaiksemal, tähelepanu hajumist võimaldaval hetkel ringi vaadates avastab vaataja, et tema ja lava ümber on läbipaistev kolmest kiletoru kihist koosnev sein. Hinge poeb kerge paanikavärin – väljapääsu ei ole – ka mitteklaustrofoobikute peast vilksatab läbi mõte: “Aga kui mul pissihäda tuleb...?” Näitlejad haaravad muidugi kohe jälle tähelepanu, teadvus tegeleb lavastuse, helide, sõnade, piltide, suhtesasipundarde jälgimise ja tõlgendamisega, aga kuskile aju kangekaelsesse ja iidvanasse soppi jääb etenduse lõpuni vasardama hetkelisena tundunud hirmuvahk – väljapääsu ei ole...
 
Väljapääsu ei ole ka “Kajaka” tegelastel. Tšehhovi maailmad on suletud, põgenemisteeta, seal toimetavad väikesed, omakorda omaenda vaimuilma sulgunud tähtsusetud inimesed, hinges lendupüüd ja saatuses kirjas paigalpüsimine. “Kajakas” ei ole erand – iga tegelane tahab midagi, kedagi, kuskile jõuda, mitte vanaks jääda, mitte end kaotada, mitte end leida – kõik tahavad ÄRA, sest seal, kus meid ei ole, on alati parem.

Kui Richard Bachi Jonathan Livingstone Meri­kajakas tahtis lennata uutesse, senivallutamatutesse kõrgustesse ja hülgas nii aja kui ruumi, siis Tšehhovi ­kajakas lasti lihtsalt maha ja topiti saepuru täis.

Haldjalikult hapral Niinal on ilma köieta sama vähe võimalusi pilvedeni tõusta kui narko­maanist Mašal eluõnne leida või kenitleval Arkadinal läheneva vanaduse eest põgeneda. Ja kuuliks, mis kajaka südame veriselt tukslevateks tompudeks rebib, ei ole jahipüssi laeng, vaid igiotsit armastus...
 
Noormetsa näitlejad mängivad natuke nihestatult – nagu Tšehhovi tegelased käituvad. Reaalsus on selles kiletorudest ümbritset maailmas justkui paigast ära – nutt on naer ja armastus on mäng, jõuvahekordi muudetakse pidevalt, helid on rohelised, valgus kuidagi kosmiline ja suitsu seest kostab aeg-ajalt kärgatusi. Tekst ei lähe alati pildiga kokku ja sõnad lahknevad tegudest, teod mõtteist. Ei usu hetkekski, et see on tavaline teater. Aga uued vormid need ka ei ole.

Pärast etendust koju jalutades hargnes peas arutlus, kas tavalist teatrit üldse olemas on ja kas mitte kõik ei ole alati seesama uus ja uuenduslik, mida nii väsimatult otsitakse.

Nagu armastust. Aga sai ju öeldud, et armastus on kuul südames, mis rebib hinguse pekslevast kehast. Tähendab see, et tuleks loobuda uute vormide otsingust? Armastuse otsingust? EI! Tuleb otsida ja sureva kajakana vastu ehmunud möödamineja nägu pekselda. < br />
Endla “Kajaka” surm on ilus, isegi ängistava ja piinamajäävana.