Oodatakse printsi

Kes on see kaunis prints valgel hobusel, kes kappab üles Toompeale ja istub troonile? Muidugi mõtlen seda kogukat tooli peaministri kabinetis, mida juba mitu head aastat peab omaks Andrus Ansip – kui ta just parajasti Peruus või mujal ei juhtu olema.

Ansipi allakäik ja üle parda heitmine luuserina on tänaseks juba vältimatu. Veidi enam kui aasta tagasi, kui ta teenis valijatelt 22 500 häält, asus tema juhitav Reformierakond hoogsal tõusuharjal. Nüüd on tõus ammugi lõppenud ja oravad sisenenud langusfaasi. Probleeme süvendab majandusseis, mis teeb tühjaks Ansipi retoorika viiest jõukamast Euroopa riigist.

Mehest on saanud koorem, kivi oravapartei kaelas, kellega jätkamine kisub ka reformikaid endid põhja kaasa.

Ärge laske end eksitada sellest, et täna-homme ei juhtu Tartu kuulsaima linnapeaga veel midagi ning ta astub, portfell näpus, Stenbocki maja peremehena uksest sisse näiliselt kindlalt.

See on fassaad. Kes tahakski praegu ja kohe Ansipi asemele astuda? Jamasid on majas nii palju, et rõõmuga lasevad kõik võimalikud printsid Andrusel selle supi ära helpida.

Samas poriloigus püherdamise asemel oleks tulevasel peaministril palju mõttekam manööverdada end nii poliitiliselt kui ka mainekujunduslikult niisugusele stardipakule, millelt tal Ansipi languse korral on vaid üks väike sammuke edasi hüpata. Hopsti! Ning Stenbockis võtab platsi sisse selline peaminister, kes näiliselt pole oma näppu praeguste hädade sees mustaks teinud. Muidugi saab see olla vaid illusioon, sest Eesti poliitikas on kõik omavahel tihedalt läbi põimunud.

Küsimus on selles, kas prints leitakse Reformierakonnast endast ning kas Ansipit ohverdades õnnestub päästa partei ning ta lähenevast valimishooajast suurte kahjudeta läbi juhtida. Kas tuua tagasi Siim Kallas Brüsselist või edutada noort välisministrit Urmas Paeti? Kahtlemata on need kombinatsioonid Reformierakonna strateegide-poliittehnoloogide peas juba korduvalt läbi mängitud.

Kuid Reformi allakäigusuund on võimalus teistele. Kahekordne peaminister Mart Laar pani oma majandusmõtete paberi pealkirjaks hiljuti “Eesti kolmas tulemine”. Kuidagi ei saa siin lahti seosest, et Eesti kolmas tulemine on ka Laari enda kolmas tulemine peaministrina.

Keskerakonna valijad on siiani mõistvalt suhtunud sellesse, et Savisaar eelistab möllata pigem Tallinnas. Laari valitsus koos Keskerakonna ja kellegi kolmandaga, kuid ilma oravateta, pole 21. sajandi avakümnendi lõpu Eestis enam kuidagi välistatud.

Tulevane aasta on Eestis valimisaasta. Valimised on alati olnud kõigi (poliitiliste) protsesside katalüsaator. Kes vähegi neid asju jälgib, on pidanud märkama siblimist ja aktiivsust. See pole veel päris kampaania, kuid on vägede koondamine enne rünnakut, et kella kukkudes saaksid kindralid oma tankid kohe liikuma. Eurovalimised on parteidele tähtsad vähemalt prestiiži mõttes, ning lüüasaamine, ühegi esindajata jäämine võiks olla igasuguse möönduseta põhjus, et näiteks partei esimeest vahetada.

Pretsedent on juba olnud 2002. aasta kohalikel valimistel, pärast mida parteide esimehed nii Mart Laar (Isamaa) kui ka Toomas Hendrik ­Ilves (sotsid) tagasi astusid. Nagu näeme, ei takistanud miski neil hiljem taas kerkida. Ka Ansipit oleks vara poliitikast maha kanda, isegi kui ta mõne aja pärast peaministrikohalt kaarega lendab.