Pidagem vastu

Nüüd, kui eurovalimisteni jääb veel sutike üle kuu aja, tuleb kodanikel valvsust kahekordistada. Sest selle - ütleme ausalt, pläma -, mis parteikontoritest lähema kuu jooksul välja voolama hakkab... selle vastu ei kaitse ükski lihtsalt pandav kumm.

Harjume nüüd 13. juuni hommikuni sellega, et ükskõik mis kusagil võimusfäärides välja öeldakse, tuleb seda korrutada kampaaniaaja koefitsiendiga.

Näiteks laekus Res Publica kontorist hiljuti sõnum: "Reinsalu: Eesti ei ole valmis võimalikuks asüüliplahvatuseks". Meid hirmutatakse sellega, et asüülitaotlejatest immigrantide arv võib seoses Eesti astumisega Euroopa Liitu kümneid kordi suureneda. Muidugi on parteil kohe valmis lahendused või vähemalt variandid, kuidas uut teemat tuleks riiklikult menetleda. Parlamendi põhiseaduskomisjoni esimees täidab niisiis Eestis sedasama funktsiooni mis Austraalia-USA magnaat Rupert Murdochile kuuluv padukollane The Sun Briti saartel. Nemad on juba kuid rahvast hirmutanud kohe-kohe vana hea Inglismaa kallastele jõudvate poolakatest ja mustlastest sotsiaalturistide hordidega. On isegi kokku loetud, kui mitu bussi saab selleks Poolas tellida.

Et mittevajalik maha müüa, tuleb see mittevajalik kõigepealt osta. Prostokvašino külas kehtinud põhimõtted on näha ka poliittehnoloogias, kus selleks, et n.ö maha müüa lahendusi, tuleb kõigepealt importida probleeme. Ega see polegi ju midagi eriliselt Res Publicale iseloomulikku – näiteks Põhjamaade sotsiaalhädade Eesti arengutasemega sobitajad on tee ammu lahti teinud.

Teine alanud valimiskampaaniale iseloomulikuks pürgiv võte on upitada end konkurentidest moraalselt ülemaks. Siia rubriiki kuulub Isamaaliidu valimisreklaam, mis kutsub märgistama postkaste siltidega "Palume valimisreklaamiga mitte tülitada. Puhta Eesti eest." No kas pole sümpa! Postkast jääb puhtaks ja Isamaaliidul on reklaamitagi punktid kirjas. Või jällegi Tiit Toomsalu Tööpartei. Nemad lubavad, et avaldavad reklaami üksnes internetis. Tõeliselt Eesti e-riigile sobiv ja kohane viis, seda enam et ilmselt täiesti altruistlik - võimalus sel moel EKP järeltulijate klassikalise elektoraadini jõuda tundub üsna nullilähedane.

Juba enne Riigikogu valimisi mõtlesin, miks küll kogu seda massiivset sõnavoogu produtseeritakse. Ajakirjandus toimib siiski teatud filtrina, mis suure osa kõige mõttetumat ja infovaesemat jama kohe prügikasti saadab. Aga eks kuskile nad ju ikka jõuavad oma tootega. Raadio loeb midagi maha, online-portaalid riputavad mõne asja üles. Ja kontoritel on ka endil veidi puhtam ja kuivem tunne, et ikkagi on mingil moel tulemuse, s.t häälte nimel vaeva nähtud.

Selleks jõudu.