Monumendid ja mõtteviisid: Riia, Kent ja Tallinn

Tiit Blaat

Vabadussõja võidusammas on Tallinna Vabaduse väljakule juba kerkimas. Muide, ka Riias kavandatakse sama tähtsale väljakule sama tähtsat monumenti – monumenti Nõukogude okupatsiooni ohvritele. Tallinna ja Riia juhtumid ahvatlevad neid kõrvutama. Jätkem siis kõrvale emotsioonid ning laskem kõnelda “kuivadel”, aga kõnekatel faktidel.

Tallinna ja Riia konkursid toimusid 2007. aastal kolmekuulise vahega – Tallinnas oli konkurss kohalik, Riias rahvusvaheline. Lätlased plaanivad Nõukogude okupatsiooni ohvrite mälestusmärki Küttide väljakule okupatsioonimuuseumi ette ning Mustpeade maja vahetusse lähedusse, kohta, kuhu ulatub Daugava prominentne sild. Siin on juba ees Punaste Küttide monument, mis jäetakse aga paigale, eeldades, et uus monument suhestub vanaga või hõlmab seda positiivselt.

Eestis defineerib samba konkurssi ja nüüdset teostamist kaitseministeerium, mis tähendab, et maitse- ja muinsuskaitseküsimustes toimib käsuliin ülevalt alla – konkursil osalejatele oli ette antud 23 punkti ja 149 alapunkti, otsustajad ja täideviijad olid ja on valdavalt ametimehed, kellelt eeldatakse vastuvaidlematut allumist, võidutööks valiti sõjaline aumärk. Lätis vastutab konkursi korraldamise eest kultuuriministeerium, defineerides monumenti kunstikeskse, mitte militaarse ettevõtmisena. Võistlustingimustes oli 14 punkti ja 40 alapunkti.

Ent jälgige edasi: tulevase Riia monumendi rahastamine suudeti Läti kultuuriministri Demakova sõnul anda sarnaselt Eestiga üle kaitseministeeriumile. (Hea idee – kõiki kunstiobjekte võikski edaspidi rahastada kaitseministeerium, et oleks kindel, et need saavad ikka kindlasti tehtud!)
Kunstiteadlasest ministril Helena Demakoval on teemaga omad arved – 1994. aastal kureeris ta Riias Sorosi aastanäitust “Monument”, vastusena toonasele monumentide teisaldamise buumile kogu Ida-Euroopas. Toona Riia linnaruumis ajutise monumendiga esinenud noor kunstnik Kristaps Gelzis saavutas nüüd, 2007. aastal, keskealise kunstnikuna Nõukogude okupatsiooniohvrite mälestusmärgi konkursil esimese koha. Tallinnas on seevastu võidutöö autorid sümpaatsed, kuid kogenematud noored, kelle töömeetod monumendi väljamõtlemisel oli rahvaküsitlus.

Läti kultuuris on monumentaalsusel ja skulptuuril suurejooneline traditsioon, eriti võrreldes eestlaste kasina ja kokkuhoidliku talupojamentaliteedi ning minimalistliku maitse-eelistusega.

Ometi ilmneb Eestigi juhtumi puhul täiesti hämmastav vastuolu, kui tuua sisse võrdlus hoopis kuningliku Inglismaaga. Nimelt: milline büdžett on arvestatud Tallinna monumendile, võrreldes näiteks Inglismaale kavandatava monumendiga?

The Guardian (8. mai 2008) kirjutab, et teoksil on “Britannia suurim skulptuur läbi aegade” – asukohaga Kentis Ebbsfleeti lähistel. Konkursil osales viis maailmakunsti tippnime – Mark Wallinger, Rachel Whiteread, Richard Deacon, Christopher Le Brun ja Daniel Buren. Nende hulgast valiti võitjaks Mark Wallinger, möödunud aastal Turneri auhinnaga pärjatu, kes kavandas sõidutee äärde ilusa, ajaloolise tähendusega realistliku valge hobuse skulptuuri.

Aga nüüd. Inglismaale kavandatava 50meetrise skulptuuri maksumuseks kavandatakse 2 miljonit naelsterlingit, mis teeb umbes 44 miljonit krooni. Vabaduse väljaku võidusamba maksumuse kohta pole ühest arvu avalikult teatatud. Spekuleeritakse, kas see võiks jääda alla 100 miljoni või ületada selle maagilise läve.

Muidugi on Eesti rahval vaja Vabadus sõja monumenti, mis nii kahetsusväärselt on jäänud tegemata juba alates 1930. aastatest. Ainult et küsimus on esteetilises, finantsilises, muinsuskaitselises, võib-olla ka poliitilises hinnas.

Eesti uus monument jääb lätlastele alla kunstiliselt tasemelt, kuid rahas teeme ära brittidele.

Heie Treier on ajakirja kunst.ee peatoimetaja.

Väljatõste: Läti kultuuris on monumentaalsusel ja skulptuuril suurejooneline traditsioon, eriti võrreldes eestlaste kasina ja kokkuhoidliku talupojamentaliteedi ning minimalistliku maitse-eelistusega.