4 

Klassiekskursioon kodule järjest lähemal

Koolireisid seitsme maa ja mere taha on ajalugu. Praegused klassiekskursioonid piirduvad kodumaa, heal juhul lähinaabrite vaatamisväärsustega.

“Välismaabuum on läbi,” tõdeb Miina Härma Gümnaasiumi õppealajuhataja Mari Maimre. Tema koolist satuvad lapsed välismaale veel vaid siis, kui sõpruskoolidele külla minnakse. Klassiekskursioonid piirduvad aga kodumaaga. “Nõukogude ajal olid isegi õppeprogrammis soovitused, mis astmes kuhu minna. Eriti algõpetusega seoses.” Sellegipoolest ei raatsi Miina Härma kool lõpetada traditsiooni pärast jaanipäeva gümnasistid kümneks päevaks Inglismaale viia. “Väga kuum reis, kuhu on tohutu “konkurss”.” Õppealajuhataja sõnul on klassieksursioon õpetajale nõnda suur töö, et kui see kord ära korraldatud, võib õppeaasta kordaläinuks lugeda.

Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õppealajuhataja Sirje Kaljula ütleb kohe otse välja, et ekskursioonid on koolile koorem. “Õpilastele ja vanematele meeldib, et käiakse ekskursioonil, aga meie tööaeg venib siis 24 tunni pikkuseks. Miks peaks võõraste lastega kusagil käima, vanemate töö ära tegema?!” Kaljula meelest hakati klassiekskursioonidele teistmoodi vaatama pärast 1999. aasta suvel juhtunud Aegna õnnetust. Õppekava näeb nüüd ette õppekäike, mis tehtavad ühe päevaga, pikemad-kaugemad reisid on majanduslikel põhjustel raskendatud. “Kes kaasa ei saa, on siis topelt karistatud - jääb kauge maa nägemata ja peab veel koolis ka käima. Ekskurseerimised pingestavad koolitööd väga. Kool ei ole ette nähtud nende odavaks organiseerimiseks, see on turismifirmade ülesanne.”

Ometi tavatseb näiteks kool, kus raha ei tohiks probleem olla - EBS Gümnaasium - koolireisid korraldada just omal jõul. Asju ajab kooli huvijuht ja muusikaõpetaja Ivi Rausi, kes ütleb, et büroo kaudu tuleb reisi hinnale kolm-neli tuhat raudselt juurde. “Loomulikult algab kõik rahakotist, aga meil on välja kujunenud, et inimesed tahavad lennata, sest aeg on raha. Reisifirmade valmispaketid on aga reeglina bussireisid.” Rausi sõnul on turismibüroode programm üleüldse liiga tihedaks aetud.

Huvijuhi kogemus ütleb, et tihedat reisi ei ole mõtet gümnaasiuminoorele pakkuda, sest teda see lihtsalt ei huvita. Näiteks lendavad EBSi gümnasistid Rausiga 4500 krooni eest neljaks päevaks Berliini. Hinna sees on ööbimine kesklinnas, giiditeenused, kohalik transpordikaart ja laevareis linnas. Päevas tehakse vaid paar-kolm tundi ekskursiooni, ülejäänu on vaba aeg. Rausi nõustub, et eskursioon on ööpäevaringne töö, aga tema hinnangul lihtsustub see töö tunduvalt, kui mängureeglid eelnevalt paika panna. “Kui midagi teed, ei tohi vahele jääda, ning ela ise ja lase teistel ka elada - väga ebapedagoogilised reeglid, aga jamasid ei ole juhtunud.”

Paarikümnele koolile reise korraldava büroo Tiit Reisid juht Tiit Randmaa täheldab klassiekskursioonide puhul veel teatud reegleid. “Igal aastal on mõni juhtum millegipärast just ilusa nimega koolist. Hotelli lõhutakse, bussi lõhutakse. Harilikult siis, kui end purju joovad. Harilikult mida uhkem kool, seda hullemad teod.”

Randmaa sõnul algab ühepäevaste klassireiside hind paarisajast kroonist. Kahepäevased Eesti-reisid ulatuvad hinnalt 700 kroonini. Eestist välja – enamasti Peterburi, Lätti ja Leetu lähevad koolid kolmeks päevaks. Hind on 1000-1500 krooni olenevalt rühma suurusest. Bussiga käiakse ka Tšehhis ja Ungaris, hind tuleb 3000 krooni ringis.

“Normaalne õpilasrühm hakkab 30 inimesest, viiekümnega tuleb juba väga hea hind. Linnalastel tundub reisimine natuke lihtsam, maapiirkonnad on aga hädas, ei saa enam rühmi kokku,” seletab Randmaa. Tema andmetel on kaugemate koolireiside korraldamine vähenenud viimase paari aasta jooksul. “Enam ei saa ekskursioone teha “metsikult”, nagu Eesti aja algul, kui sõideti seitse ööd järjest bussiga. Nüüd peab rahvusvahelisi eeskirju järgima, kui ei taha karmi trahvi maksta. Päeval vaatad ringi, öösel aga magad hotellis. See ajabki hinna nii üles, et see koolile kättesaamatuks muutub.”]