1 

Jaan Pehkide orkester

Ingmar Muusikus

Janno Zõbin kirjeldab muusiku ja luuletaja Jaan Pehki erinevaid ameteid.

Jaan Pehki tunnevad paljud kui ansambel Koera ja Claire`s Birthday kitarristi ja lauljat. Pelgalt. Tegelikkuses eksisteerib Jaan Pehke aga tunduvalt rohkem. Üks Jaan ei välista teist ning orkester Pehk saab suurepäraselt hakkama nende kõigi dirigeerimisega. Tutvustame järgnevalt vaid mõningaid Jaane ja jätame osad välja. Peamiselt teevad siinsed Jaanid aga ikkagi ilma muusika vallas.

Jaan - Orelipoiss

Au ja hea meel tunda Jaani on mul juba umbes viis aastat. Alles pool aastat tagasi hakkasin ma aga temas kahtlustama esimesi äärmusliku andekuse tundemärke. Õnnestus kuulata ühe korteri köögis, ühest arvutist, esimest korda Jaani ainuisikulist muusikalist projekti Orelipoiss.

Selles oli mõnusat lustimist ja elutervet nakatavat huumorit. Midagi koomilist, halenaljakat ja pöörast. Hääle väänamist, falseti ja metsasopranina laulmist, isegi näiteks Jaak Joala parodeerimist. Naerma ajavat vigurdamist ja hulljulget tagurdamist.

Midagi sellist, mida eestikeelses muusikas varem kunagi tehtud poldud. Hääle ja tekstilise osa ühendamises, omal moel häälutamises oli Jaan saavutanud täiesti uue tasandi.

Ilmar Laaban oleks nii mõnegi pala peale kadedusest nutnud ja Ernst Jandl heameelest minestanud.

“Keegi pole näinud Aavo Pihti, aga mina olen, t-i-i-i-h-t-i,” laulab Jaan pikalt, kaunilt ja sulnilt. Orelipoisi ligi 40 umbes minutilist lugu tema esimesel plaadil „Ma olen terve“ toovad vägisi peale hüsteeria- ja eufooriahood. Nagu loeks raamatut “Ameerikat ei ole olemas”, juttu pöörasest ja legendaarsest onu Jodokist.

Lood said Orelipoisil alguses lühikesed seepärast, et Jaani kehva helikaardiga arvuti kergelt ja ilma pikemaid salvestusi lubamata kokku jooksis. Praeguseks on lühilugudest saanud Orelipoisi leivanumbrid ning neid tekib juurde nagu seeni pärast vihma.

Näiteks küttis Jaan Türil ahju ja pomises midagi niisama enda nina ette. Sellest sündiski lugu: “Oh minu väike ahjukene, küta ennast ülesse! Jee ahi, küta, küta!” Või siis laulis ta ühe pisikese häälutuse oma fotograagfist sõbrast: „Tauno pildistab kaminapuid, kaminapuid.“

Tundub lapselik ja mitte eriti paljulubav? Jaani esituses muutuvad tema enda, Olavi Ruitlase, Vahur Afanasjevi ja Wimbergi esmapilgul keskpärastena näivad tekstid aga veidrateks muusikalisteks minisketšideks?. Mees nagu Monthy Pythoni one-man-band või mees nagu orkester?

Jaan ja Claire`s Birthday

Claire`s Birthday kitarristina pani Jaan aga kibestunud rockikriitiku Märt Milteri ta leheveergudel Kelly Family liikmeks sõimama. Ei olnud Milteri jaoks vist piisavalt cool britbopi imidž? Jaan aga kinnitab, et tema jaoks ei olnud Claire`s Birthday mitte britpopi bänd, vaid lihtsalt üks hea rockbänd.

Unustamatud olid Jaani bussijaama puumaja korteris toimunud olengud, mis leidsid sageli aset peale Claire`s Birthday elusaid laive. Tõsi on seegi, et kõik, mis Jaani korteris toimus, päevavalgele toomist välja ei kannata.

Midagi illegaalset ja vägivaldset aga seejuures kahtlustada pole põhjust, Jaan šokeeris hoopis rahulikumaid, ent siiski mõjuvaid vahendeid kasutades. Ja kohati moel, mis praegu tagasi vaadates naerust võbisema võtab.

Jaan ja luuletused

Aastal ’91 müüdi Türil odavaid raamatuid. Jaan ostis neid tervelt neli tükki. Andres Ehin, Andres Vanapa ja Rudolf Rimmeli teosed avasid noorele luulehuvilisele mehele ukse poeetide maailma.

Absoluutseks lemmikuks sai Vanapa, kelle absurdihaikud igavate tundide ajal ka õpilast Pehki luuletusi kirjutama ajendasid. Aastaks ‘97, kui Türi Kunstipäevadele sattusin ja Jaaniga esimest korda kohtusin, oli ta ühe luulekogu juba omal käel kokku kirjutanud ja isegi köitnud.

Lokkis peaga noor isand Jaan luges Kunstigaraaži ees oma luuletusi. Mäletan ühte industriaalrocki sõpra visalt piineldes Jaani välja kannatamas, lõpuks sai ta oodatult kergekujulise luulemürgituse. “Ma pole eriline luulesõber,” vuristas mees, istus autosse ja vabanes halastamatute industrial metal helide saatel üleliigsest luulekoormast nagu muistne eestlane allikavee abil hägusest ristiveest.

Millegipärast ristisime meie Jaani sel õhtul Hesseks ja pidime minema kõik koos järve äärde, aga sinna kunagi vist ei jõudnudki. Nüüdseks on Jaanil juba ametlikult ilmunud luulekogu, mis kannab nime “Sisukord”.

Jaan paneb käe südamele ja kinnitab, et peab kõigele muule lisaks lugu ka Sven Kivisildnikust. See on tema arvates mees, keda peaks rahvas rohkem kuulama.

Jaan ja Köök

Jaan hindab kõrgelt arvutit ja eriti MSNi, mis talle Türil maamajas elades viimastel aastatel mõned inimesed lähemale toonud on.

MSNis tutvus ta ka pooljuhuslikult Madis „Tursk“ Aesmaga, eestikeelset indie-rocki viljeleva Ans.Anduri liikmega. Niisama jutuajamisest arenes välja pikem koostöö muusikalise projekti Köök näol. Köögi puhul on tegu puhtalt eestikeelse electro-bändiga, kus põhjad teeb Madis, Jaan aga laulab ingli, kohati isegi lõbusa ingli häälel.

Lugude pealkirjad räägivad enda eest: “Suveks Tõrvasse”, “Vaatamisväärsused” ja „Paide Haigla“. Köök ja peaaegu kõik teised Jaani projektid on just sellised, kus ta muusika tegemist üleliia tõsise ja pühaliku protsessina ei näi võtvat. Veel vähem tahab Jaan intelligentselt mõjuda. Ennast ei näi ta samuti eriti tõsiselt võtvat. Omadus, mis rohkematel inimestel ometi olemas olla võiks.

Jaan ja aeg

Jaani loomingulisse tegevusse mahutuvad veel Räpina rocki lipulaev Galerii, palju kiidetud ja läbinisti proge-projekt Andres Kontusega, mitmed veel teostumata projektid, muusikalid ja nii uskumatu kui see ka ei näi: teatud perioodidel ka tegelemine mitte kui millegagi.

Kui seda kõike arvesse võtta, võib tõdeda, et aeg on mingil hetkel Jaani jaoks lihtsalt seisma jäänud. Süüdi võib võrdselt olla nii Ivo Linna, kellakapp kui Jaani rahulik ja närvilise rapsimise juba eos välistav loomus.