1 

Kas Eesti on Põhja-Euroopa või Ida-Euroopa riik?

Eesti peab Skandinaavia riikide eliitklubisse pürgides tõsiselt järgi mõtlema, sest seal läheb isikuvabaduste tolerantsi piir kaugelt geiparaadist mööda ja piirneb zooseksuaalsusega, kirjutab Portugali kirjamees João ­Lopes Marques.

Iga kord, kui kohtun Teelega (nimi muudetud, kuid allolev vestlus on toimunud) ja joon temaga mõne siidri, küsib ta mult sama küsimuse:

“Kas sinu arvates on Eesti põhjamaine või Ida-Euroopa riik?”

Talle meeldib küsimus palju rohkem kui vastus. Ta teab mu seisukohti juba ammu.

“Miks sa küsid jälle sama küsimust? Pole kahtlust, et Eesti on põhjamaa riik...”

“Sorry...” ütleb ta. “Ma lihtsalt tahan täpselt teada, kuidas välismaalased Eestit tunnetavad.”

Ma saan Teelest aru. Minu jaoks on see kõik dejá vu. 2002. aastal, kui elasin veel Prahas, rõhutasid mu tšehhi sõbrad alati, et nad on kesk-eurooplased – ja mitte ida-eurooplased, nagu venelased, ukrainlased, bulgaarlased, rumeenlased, moldaavlased ja teised “kauged ja imelikud” rahvad.

Paluks argumente...

Mõistlik diskussioon eeldab vettpidavaid argumente. Euroopa valgustusajastu ei tekkinud ilma põhjuseta. Kartesiaanlik vaim ja kahemõõtmeline koordinaatsüsteem on meie salarelv. Seega – kuidas assimileerida Eesti eksklusiivsesse Põhjamaade klubisse, mille moodustavad Rootsi, Norra ja Taani pluss Island ja Soome?

Kahtlemata on siin geograafilisest asukohast tähtsamad väärtushinnangud (tehniliselt on Venemaa samuti “põhjamaa”).

Kokku võttes: luterlus, paganlus, armastus looduse vastu, heaoluriik, sotsiaalne ühtsus, võrdsus, poliitiline konsensus, partnerlus ja koostöö töötaja ja tööandja vahel, turvatunne, avatus, arvestatavus, tagasihoidlikkus, ausus, punktuaalsus, vähemuste õigused, kõva töö, pragmaatiline seks jpm.

“Oled sa kindel?” Sel hetkel muutub Teele skeptiliseks. “Oled sa kindel, et Eestil on see kõik olemas?”

“Kindlasti mitte,” vastan. Lauale tuuakse järgmine siider ja ma lisan kähku: “Kahju, et kogu see post-kommunistlik trauma segab pilti, mu kallis Teele. Pole kerge hakkama saada “Porsche Cayenne sündroomiga”, mis on segatud “Ameerika unistusega”.”

Ma pole selles osas väga optimistlik. Kuigi Eesti ladina nimes on “ida” prefiks, on see teistest Balti riikidest liiga erinev. Läti ja Leedu on sellest spetsiifilisest Euroopa subsüsteemist liiga kaugel; lätlastel on liiga palju slaavi mõju, leedukad on katoliiklased.

Kahtlen: kas väike Eesti saab Põhjala klubi kuuendaks liikmeks või on tulemuseks valem 5+1? Teisisõnu: täisliikme õigused või naabrus pluss sümpaatia? Vastus ootab nurga taga: Eesti eliit peab lähiajal otsutama, kummas suunas liikuda.

Äärmusväärtused

Õhk on endiselt tolmune. Tolmu on palju ja ajab segadusse välismaallasi: kas Ida-Euroopa või Põhja-Euroopa? Aeg toob siin selgust.

Viimane kord arenes meie vestlus sedasi:

“Siiski, mu sõber, on üks test, mille saab selles varajases staadiumis ära teha. Tulevikunägemused on vahel võimalikud. Lõppude lõpuks saame praegu ainult arvata, kas Eesti hakkab sellesse klubisse kuuluma...”

“Kuidas nii?” küsis Teele.

“Loomad,” vastasin mina.

“Loomad?”

“Väärtushinnangute viimine äärmusesse.”

La Fontainne, lui-même

“Kas see mõni muistend? Kilpkonn ja jänes?” muutus Teele uudishimulikuks.

“Nii ja naa. Kas sa teadsid, et aasta tagasi avastasid Taani võimud, et riigis eksisteerisid mõned loomabordellid? Paljud mehed maksid raha selle eest, et seksida hobuste, lehmade ja isegi sigadega.”

“Tõsi või? Ma ei tahaks seda uskuda.”

“See on tõsi, lugesin seda just uudistest. (Vt. näit in.k. Aftenposteni artikkel – toim.). See võib olla šokeeriv, kuid seda juhtub igal pool maailmas. Erinevus seisneb selles, et Põhjamaades on see seaduslik. Pärast skandaali kogunes Taani Loomade Eetilise Pidamise nõukogu ja otsustas, et seda ei saa ära keelata. Ainult üks nõukogu liige kümnest oli selle otsuse vastu... Nii kaua, kui sa loomi ei piina, on sul vabadus teha, mida iganes. Tundub, et neile see meeldib.”

“Stopp! See lugu pole mitte ainult sürrealistlik! See on vastik!”

See võib nii olla, kuid kui asi jõuab moraalini, on “põhjamaisus” väga spetsiifiline. Nõukogude, anglo-saksi ja ladina traditsioonide kohaselt on loomaporno karistatav. Kuigi erinevatel põhjustel, lõpetavad selle harrastajad vanglas. Põhjamaades on zooseksuaalsuse käsitlus erinev.

Kas Eesti on valmis aktsepteerima sellist indiviidi vabaduse astet?

Puritaanide suureks kurvastuseks on elul palju muid nüansse peale geiparaadi tolereerimise või mittetolereerimise.