2 

Päästke ükskõiksete haardest!

Tahaksin elada roheliselt ja säästa keskkonda. Aga just sellest hädad algavadki. Kui hakkad reaalseid samme astuma, tekivad kohe kõikvõimalikud takistused. Arusaamatul kombel on kõige suuremaks piduriks asutused, mis nimelt peaksid keskkonna säästmisele kaasa aitama.

Tahtsin näiteks vabaneda vanast elektripliidist. Mulle lähim vanade kodu­masinate vastuvõtupunkt asub Tallinnas aadressil Rahumäe tee 5a. Hea koht ka selle poolest, et on ­avatud enam-vähem iga päev ­varahommikust ­peale. Aga kuidas seda üles leida? Tänaval olid küll majad numbritega 5 ja 7, kuid aadressist 5a polnud kunagi kuulnud ükski küsitletud kohalik elanik. See-eest õppisin ligi kolmveerand­tunnise tiirutamise ja bensiini kulutamise ajal põhjalikult tundma Elektroni ja Energia tänava geograafiat, samuti tean nüüd, et Tervise tänav viib... surnuaiale. Jätkasin otsinguid virtuaalis ja kaartidel. Püstitasin jabura hüpoteesi, et see koht peab asuma Rahumäe surnuaial. Nii oligi – vanade kodu­masinate vastuvõtt on pugenud juudi kalmistu ja Rahumäe kalmistu vahelisele teele.

Putkast vinnas ennast välja kõhukas pensionär, kes keeldus pliiti vastu võtmast, kuna konteiner viidud tühjendamisele. Kategooriliselt keeldus ta ­pliiti oma hoole alla võtmast, et see hiljem konteineri peale tõsta. Nõukaaegne vastus: “See ei kuulu minu tööülesanne­te hulka!” elab seal jäätmejaamas edasi koos samast ajast pärit olmemasinate laipadega. Keeldusin lahkumast (see oleks tähenda­nud juba kolmandat päeva vanametallile lustisõidu tegemist) ja tahtsin pliidi lihtsalt platsile maha jätta. Seepeale ähvardas jäätmejaamaülem auto numbri üles kirjutada ja politseisse teatada. Nõudsin tema nime, sest mitte kusagil pole mainitud sunnitud tööseisakuid konteineri tühjendamise perioodil.

Nime keelduti ütlemast, aga seda valjemalt kõneles alkoholilõhn. Ainult küsimus, kas töö ajal alkoholi pruukimine ja telekast seebikate vaatamine ikka kuuluvad tööülesannete hulka ning Tallinna kommunaalameti telefoninumbri valimine asus hajutama pilvi meie äikeseliseks kiskunud vestluse kohalt. Veel tühised paar minutit ja koorem leidis platsil oma õige koha.

Teine näide. Elan linnajaos, kus 1. juulil hakkas kehtima korraldatud jäätmevedu. Seni laitmatult toiminud prügifirma Adelan asendas linnaosa valitsus ASiga Cleanaway. Ühistu juhatuse eestvõtmisel paigaldasime eri sorti jäätmete jaoks eri konteinerid. Nüüd sorteerime eraldi pandipakendid, kile-, plast- ja tetrapakendid, biolagunevad (toidu)jäätmed ja vanapaberi. Mis neisse kategooriaisse ei mahu, läheb sega­olmejäätmete hulka. Majaelanikud said täpse juhendi ja nüüd pingutavad kõik jäätmeid sorteerida. Minagi ostsin kaks lisaprügikasti.

Juulikuus ei leidnud prügifirma paaril korral konteinereid üles ning mitmel korral tuli vedajad kättpidi kohale talutada. Käisin firma peakontoris ja joonistasin kaardi, kus miski asub. Augustis läks asi veelgi hullemaks – prügikastid jäid mitmel korral tühjendamata, prügi kuhjus, inimesed nurisesid. Kurta pole kellelegi – prügifirma telefonid ju ei vasta! Kui näkkab, vastab mu meilitsi saadetud järelepärimistele lakooniline neiu S. Viimane temalt saadud meil teatas, et kuna müügi­pakendikonteineri sisu ei vasta autojuhi arvates sorteerimisjuhendile, tühjendab selle olmeprügiauto. Kas ­tõesti, imestasin, sest kuu aega pole sinna keegi peale pakendite midagi pannud, seda enam, et ke s sorteerida ei viitsi, saab oma jäätmed kõige täiega ju “tavalisse” prügikasti visata. Uurisin, mis seal kastis siis on. Leidsin eest kilekotid, tetra­pakid, plastist koogikarbid. Ei midagi keelatut. Aga autojuhti, kel endal prügi sorteerimisest sama ükskõik kui metsseal sümfooniakontserdist, usub firma ju enam. 

Iga nädal kümneid kordi prügifirmasse helistades ja vastuseks üksnes automaatvastajale salvestatud ­tülpinud naisehäält kuulates on mul nende ­paari kuu jooksul tekkinud üks suur küsimus. Kas keegi oskab selgitada, miks propageeritakse jäätmete sorteerimist, kui tegelikult ei taheta sellega tegelda? Ükskõik on prügifirmal, kelle ainus huvi on iga kuu arveid väljastada.

Nii ­neile aadressidele, mis on registris, kui ka neile, mida seal ei leidu. Keegi ju ikka maksab!
Ükskõik on ka mõnedel jäätmejaama nõukaaegselt mõtlevatel töötajatel, kes tahavad päeva mugavalt õhtusse veeretada ja näevad igas lahenduses vastikut probleemi. Ükskõik on linnaametnikel, kelle jutt kaamera ees ja selle taga erinevad teineteisest nagu öö ja päev.

Kui te ei hooli ega usu sellesse, mida teie amet ette näeb, siis minge mujale! Mugavaks äraelamiseks on kindlasti ka paremaid tööotsi. Ärge ainult tapke rohelist mõtteviisi ega alandage neid, kes teie meelest väärastunud kombel seda harrastavad.