7 

Mütoloogia vangis

Minevikku ei saa valida, kuid me saame valida sellise suhtumise minevikku, mis ei kahjustaks meie olevikku. Küsimus pole vaid propagandasõjas Venemaa vastu. Hoopis olulisem on ajaloolaste professionaalsus ja ühiskonna õigus tõepärasele minevikupildile. Müütidest toituv poliitika on kahjulik, sellest toituv avalik arvamus ohtlik.

Ministrite memode autorid-ajaloolased on kohustatud panema kirja kõik olulised faktid. Muidu jäävad riigiisad piinlikku olukorda. Selle näide on Erna retke fakte valiv üleskiitmine. Eesti riigi võimukandjad ei osale isegi veteranide kogunemistel. Sinimägede verepulma ja nüüd Erna käsitluses on “ametlik Eesti” 1990ndate lõpul kujundatud vaatepunkti vangis, mida pehmelt (võib hoopis karmimalt) on nimetatud Teise maailmasõja ajalooks “Saksa kindralstaabi vaatenurgast”.

Erna promomise taga rahvusliku uhkusena seisavad nii kaitse- kui haridusminister. Avalikkuses on loodud pilt: “Erna oli Talvesõjast osavõtnutest moodustatud luureüksus”... “Kautlas peeti maha lahing ülekaalukate vaenlase jõududega” (ÕL 11.08.2007). Tähelepanuväärselt vaikivad ajaloolased, kes teavad Erna faktoloogiat allakirjutanust paremini (mõned on kinnitanud, et ei julge kirjutada!). See on juba ühiskonna vaimse tervise ja avatuse probleem.

Ernalaste “kaitsemissioonist”
Erna rühma värbamine Abwehri poolt Leningradi suunal pealetungi kindlustamiseks on ajaloolastele teada. Füüsikust kaitseminister Jaak ­Aaviksoo esitab aga müüte, mida talle hambasse puhuti. Ajaloolasest haridusminister Tõnis Lukas targu lihtsalt kordab, et Erna “väärib ausammast”. Loodetavasti põhjendab ta seda veenvalt õpetajatele kavandatavas uues integratsioonipoliitikas.

Erna kogupildi korrigeerimine aga on paratamatu, nii retke kavandamise algupäras kui selle traagilises jätkus Kautlas. Ernat kaunistav sidumine Talvesõjaga, millel ilmselt rajaneb kaitse­ministri väide, et Erna retkes osalesid “Talvesõjas võidelnud” (EPL 9.08.07), on eksitav. Soomlaste relvavendi ernalaste seas polnud.

Ka eksib kaitseminister, väites, et Erna “oluliseks ülesandeks oli kaitsta kohalikke elanikke NKVD hirmutööde ja tapatalgu eest”. Niisugust ülesannet Ernal polnud ja ei saanud olla. Natse eestlaste saatus ei huvitanud, nende jaoks olime alamrass, kes oli määratud küüditamisele. Rosenbergi jt kavades kuulusid Eesti alad koloniseerimisele ja kolmandik “rassiliselt sobivaid” pidi saksastuma.

Rassism on põhjus, miks ernalased ei saanud mingeid “auriste”. Sõjalised autasud olid seaduse kohaselt “härrasrahva” privileeg! “Kohalikke elanikke kaitsma saadetud” Erna esimesel rühmal olid vaid pussid, paar granaati, 7,65 kaliibriga “armetud püstolid” (nagu neid iseloomustab oma mälestustes Hellat) ja üks isiklik automaat! Lahingväljaõpet ei antud!
Kaastundlikud hõimuvelled – soomlased – aitasid eestlasi relvadega, kuid Saksa väejuhatus keelas selle kategooriliselt ära (salaettekirjutus Berliinist!). Põhjuseks oli hirm, et Erna luure- ja diversiooni missioon jääb täitmata (on ka arvamus, et kardeti eestlaste liigset edu – Tallinna vabastamist nende poolt). Küsimus pole mitte ainult selles, et kaitseministrit on Ernaga seoses vääralt informeeritud.

Ajalooteadvuse kujundamisel Eestis tuleb otsustavalt loobuda juba kahe kümnendi pikkusest müüdist, nagu oleksid natsid olnud eestlaste relvavennad või isegi meie liitlased, kes hoolisid Eesti saat usest (selliseid ideid ju on!). Natsism oli sama kuritegelik kui stalinism. Abwehr pole kuidagi üllam kui NKVD! Millised polnud ka illusioonid, sakslaste jaoks jäime – Sinimägede verepulm kaasa arvatud, kui meid jäeti reeturlikult paljakäsi tankidega võitlema – kahurilihaks.

Erna retk ei erinenud millegi poolest teistest eluruumi laiendaja “hoolitsustest”, mis noorte isamaa-armastust lihtsalt ära kasutasid.

Keda ja miks kaitsti?
Abwehri agentuuri halastamatu jälitamine kuulus sõja pilti. Ernalaste sihikul oli ju venelaste logistika häirimise kõrval ka Punaarmee 8. armee staap! Hävituspataljonid loodi võitluseks diversantidega.

Selles valguses on küsitav ernalaste siirdumine Kautlasse, kuhu Hellati kinnitusel oli isegi Tallinnast inimesi pakku suunatud. Erna missioon ja asukoht oli NKVD-le teada. Stalini käsul käituti vaenlasega koostööd teinutega täpselt samuti nagu natsid Oradouri ja Lidice külades, mille sajad elanikud elusalt põletati. Kaitseministri retoorika, et seisti “süütute tavaelanike eest ülekaaluka ja jõhkra vaenlase vastu, kes pärast 1941. aasta naiste, laste ja vanurite juuniküüditamisi ei häbenenud siinsamas Kautlas inimesi nende kodudes elusalt ära põletada”, on vähemalt ebatäpne.

Esiteks (NB!) nn vaenlase, s.t hävituspataljonide reakoosseisu moodustasid 80 protsenti eestlased! Võitlused mõlemal pool kaasa teinud Valter Ojakäär näeb oma mälestustes toimunus “kodusõda”. Teiseks, motiveerimatuna esitatud koletu mõrva (tavaline stalinism!) taustaks on Erna luurerühma jälitamine (see polnud tavaline stalinism!).

Kaitseministri väitega haakub Laari kirjeldus, kuidas “hävituspataljonlased mõrvasid
A. H. Tammsaare romaanis “Tõde ja õigus” Hundipalu Tiidu kodukohana tuntud Simisalu talu peremehe Gustav Viljamaa ja perenaise Rosaline Viljamaa, talu ise süüdati” (PM 16.08.2007).
Nagu osutab Hans Salm, saadeti ernalaste jälile “silmi ja kõrvu”: “Enamik neist tabati, paljastati ja hukati. Kättemaksuks ründas hävituspataljon Simi­salu talu.” “Silmad ja kõrvad” olid teise okupandi, nõukogulaste värvatud eesti talupojad! Eesti talumeeste (kes kogusid andmeid välisvaenlase – Abwehri tegevuse kohta) kohtuvälised hukkajad olid igal juhul mõrvarid. Vastuluurajate ülesandeid ei selgitatud muidugi mitte “puhtsüdamliku ülestunnistuse” vahendusel. Selleks kasutatakse teada-tuntud võtteid!

Kautla talu, millest oli saanud ernalaste staap ja relvatöökoda, mahapõletamisele eelnes lahing õuel. Kautla baasiks muutnud ernalased tabati kahuri lafetile seadmisel. Talu elanike mõrvamine kisendab taevani, kuid “tavalise stalinismi” esitus jätab Kautlas varju põhjuse ja tagajärje seose. Just sedalaadi seosed olid nn suvesõjas igapäevased. Mõlemad pooled mõrvasid halastamatult.

Ajaloolase kohus on sündmuste esitamine ilma “väljalõigeteta”, et avaneks sündmuste loogika ja tegude tähendus. Pole ju tõesed 21. juuni fotod, millest on Vene tankid välja lõigatud! “Väljalõigete” mõte on vähendada Abwehri teenimise paratamatut seost Kautla tragöödiatega. Seega liituvad võitlused Kautlas sõjaga kahe vallutaja vahel. Selle häda vallapäästja oli aga siiski Saksamaa. Kesksed füüsilised tegijad ja ohvrid mõlemal pool olime aga meie – eestlased.

Kes väärivad ausambaid?
Võitlus soos säästis ernalaste elud. Kuid kangelaslikkuse jutustus rajaneb eeldusel, et hävituspataljon tapnuks valimatult naisi ja lapsi. Kas oli ikka nii? Kuid samas maksid just põgenikud ja talupojad Lääne liitlasele – N Liidule – tuhandeid sõdureid maksnud Saksa luure hiigel­edu eest. Talurahvale tähendanuks natside võit küüditamist Peipsi taha. Ilmselgete tõsiasjade mahavaikimine ajaloolaste-nõustajate poolt on seadnud poliitikud halvasti kaitstavale positsioonile. Aga loonud ka ­eestlastele väära pildi.

Nii ebameeldiv kui see ka pole, poliitilised järeldused Erna missiooni kohta, mis viiks meid “tule alt” välja, on vältimatud. Ernalaste teenekuse üle otsustamine vajab avarat arutlust retke ja tragöödiate taustast. Aluspositsiooniks peab olema meie vastandumine mõlemale totalitaarrežiimile. NSVLi liitlasteks natside Vernichtungskrieg’is (hävitussõjas) olid Lääneriigid.

Nii Abwehri teeninud ernalased nagu ka nõukogude režiimi hävituspataljonides teeninud olid oma kavatsustes patrioodid. Nende kummagi teenimine ei toonud kohe lähemale Eesti vabadust, küll aga rohkendas ohvreid. Aga põrgutee on heade soovidega sillutatud!
Eksitav on Laari väide, et “juttudel nõukogude aktivistide mõrvamisest” “pole tegelikkusega mingit pistmist” (PM 16.08.2007). Kohtuvälised tsiviilisikute tapmised vallamajade vallutamisel ja hukkamised jäävad mõrvadeks. Ajaloo ohvritelt ei saa nõuda tänase päeva tarkust. Aga ajaloolasel on kohustus teavitada ametikandjaid kõigist olulistest faktidest ja seostest, nagu neid on õigus teada kõigil kodanikel. Vastupidine on üks ajaloo võltsimise viise.

*

Eestlaste õigus oma kodu kaitsta on kaheldamatu. Kuid oma väärikuse kaitseks, et mitte olla seotud natsiriigi müüdiga, peame otseselt distantseeruma Teise maailmasõja vallapäästjast, eriti kõigest Abwehriga ja hävitussõjaga seotust. Abwehri agente ja sisse kavatsuslikult segi ajada pole ajaloolasele austav. Väita, et Erna laadi retked leiavad lääne ajaloolastelt heakskiitu, nagu seda kinnitab Erki Bahhovski (PM 18.08.2007), on asjatu.

Meie vastupanu vallutajale on kõigile mõistetav. Kuid juba 6. juuli 1941 läkituses mõistis sakslastega surmavõitluses brittide peaminister Churchill hukka Soome sõja natside poolel (millest osa Abwehri tegevus) ja avaldas lootust, et Venemaa “peab vastu”. Eesti ajalookirjutus venevastases ja natsiseoseid varjavas võtmes on meid juba kahjustanud.

Ajaloolaste kohus on aidata riigijuhte, valgustada rahvast ja hoida oma eriala väärikust.