Muljed

Rasedate riik tulgu! Nagu taevas, nõnna ka maa peal! Urjuhh! Ükskõik millist erakonda me ka ei vaadanuks, nii kõlanuks tema lemmikloosung. Reklaamifirmale on see muidugi paras pähkel. Rasedus pole ju otseselt kaup. Seda müüa on küllaltki raske. Rasedust saab esile kutsuda, aga sellekski jääb ainult reklaamist tavaliselt väheks . Või mine sa tea. Fantoomrasedus, st kujuteldav rasedus (koos füüsiliste sümptomitega) on ju ka üsna levinud nähtus. Muide, fantoomrasestuda võivad ka mehed.

Tegelikult on raske öelda, kas selline loosung rasestumiste tegelikku hulka suurendada aitab. Võibolla aitab. Kuid fantoomraseduste hulka aitab see suurendada kindlasti. Ajaloost on teada arvukalt juhtumeid, kus ühiskonna üldine (st üldiseks peetav) mentaliteet kogu sootsiumi meelepetete küüsi tõukab. Need võivad vahel metsikute hoogudena väldata isegi sadu aastaid. Nagu nt nõiahullus. Uusimate andmete järgi polnud satanistlikku nõidumist olemaski, kuid kaljukindel usk sellesse, nõiajaht ja põletamine kestis Õhtumaades üle 200 aasta. Ja seda kõike valgustusajastul! Mine sa tea, mis ebamaiseid vilju meie siis veel oma elupäevil näha saada võime.

See on muidugi üldisem probleem. Kogu ühiskond funktsioneerib ainult mulje, mitte millegi tegeliku baasil. Ühiskond on muljete vahetamise süsteem. Kõigest jäetakse vaid mulje, ja see on ka kõik. Midagi muud justkui polegi, vähemalt ühiskond talle iseloomulike suhete kehtestamiseks midagi peale mulje küll ei vaja. Võtkem nt kasvõi selline näide: mulje riigist. Eesti on iseenesest muidugi riik, aga see ei huvita kedagi. Huvitab vaid mulje, mis riigist jääb - täpsemalt see, kas see on ikka mulje ‘riigist’ või ei. Nii paradoksaalselt kui see ka kõlab, pole riigil sugugi lihtne jätta endast muljet kui riigist. Eestile saab esimeseks komistuskiviks juba tema väiksus. Lihtsalt pole võimalik jätta endast kõiki muljeid, mida üks nö normaalne riik enesest jätma peaks. Nt ei suudeta läbi viia üht rahumeelset meeleavaldust.

Pisut ka reklaamist. Erinevalt kõigist teistest kunstidest on “reklaamikunst” sunnitud koosnema klisheedest. Kõige vingema rasedusega seotud klishee käis seekord letti Reformierakond. Nende telereklaamis oli rasedate võimlemiskool esitatud utoopiatele (nt “Hea uus ilm”, “Sipelgad ei alistu” vms) tüüpilises väljapeetud “eliidi inkubaatori”-võtmes. Reklaam oli vilets, aga ebatavaline klisheevalik (nagu ka see, et müüdi rasedust ja mitte lapsi või õnnelikku perekonda, mis oleks olnud tunduvalt lihtsam) näitas vähemalt mõningat originaalsust.