|
|
Mozart ja Rembrandt
Autor: Harry Liivrand
(16.01.2006)
Üks on oma sajandi suurim helilooja, teine oma sajandi suurim kunstnik ning 2006 on nende kahe jaanuaris sündinud geeniuse aasta – Mozart saab 250aastaseks, Rembrandt 400aastaseks. Nii muusika- kui kunstiruum, ei, kogu kultuurimaailm in corpore tähistab neid sündmusi enneolematu suurejoonelisusega. Teisi edestavad ja trumpavad üle sünnimaad, lehvitades rahvusliku uhkuse lippu. Hollandis käivitus juba läinud nädalal ulatuslik näitusteprogamm, mille Rembrandti sünnilinnas Leidenis avas kuninganna Beatrix, Austrias algavad reedel Salzburgi Mozarti-nädalad. Aga mis neid kahte suurkuju veel ühendab? Kui ma vaatlen mõlema elulugu, on seal hämmastavalt palju sarnaseid momente. Varaküpsus, juba noorelt oma ainukordse stiili leidmine, olemine peene seltskonna lemmikuks, kõikide žanride edukas ja uudne viljelemine, vaesus, võlad, mahajäetus, alandav matus. Ükski kunstnik ei loonud tollal endast nii palju autoportreid kui Rembrandt, ühtki teist heliloojat ei portreteeritud tema kaasajal nii palju kui Mozartit. Aga veel. Ühe populaarseim töö on "Öine vahtkond", teisel "Väike öömuusika". Üks maalib elu lõpul "Kadunud poja tagasitulekut" ja oma haiglast poega Titust, teise viimasteks teosteks jäävad Reekviem ja ooper "Tituse armulisus". Neid võib pidada formaalseteks ühisjoonteks, kuid kas ei peegeldu nende elulugudes siiski õhtumaa kultuuri geeniuse saatuse universaalsus, suuruse ja viletsuse ühendus? Kas meie päevini välja? |
| ||||||||