Inimesed ajavoolus

Vabariigi aastapäeval 1940: Kõneleb Päts, Laidoneri käes on mõõk. Pärast baaside lepingut pidasid nad rohkem kõnesid kui varem, kuid ei hoiatanud oma rahvast ohtude eest, millest nad olid teadlikud. eesti ekspressi fotokogu

Päts ja Laidoner olid enneaegu raugastunud, rikkuses ja mugavuses töntsistunud. Võimalus kontrollimatult valitseda tegi neist hoopis teised inimesed kui Vabadussõja ajal, väidab Hans Luik.

On vaidlusi, millele ei näi lõppu tulevat. Nad täidavad ajalehtede veerge ja pakse raamatuid, kulutavad rohkesti televaatajate aega ja jätkuvad netiportaalides kirglike sõnasõdadena.

Kas Päts ja Laidoner olid rahvuskangelased või hoopis reeturid? Dispuut, mille oli esile kutsunud Magnus Ilmjärve põhjalik uurimus “Hääletu alistumine”, sai äsja uue hoo, kui ilmusid Martti Turttola raamatud neist kahest riigimehest, kelle otsustest suuresti olenes meie rahva saatus 20. sajandil.

Nii nende ülistajad kui hukkamõistjad leiavad oma seisukohtade kaitsmiseks tugevaid argumente. Ons ajalugu vaid hulk trikke, mida tehakse surnutega, nagu ironiseeris üks filosoof? Või saaksid meie esimese iseseisvusaja kurva lõpu põhjuste uurijad üksteisest paremini aru, kui nad ei unustaks tõsiasja, et inimene elu kestel üllatavalt, mõnikord lausa äratundmatuseni teiseneb? Me teadsime ammu, et meie keharakud seitsme aastaga uuenevad. Ent nüüdseks on teadlased kindlaks teinud, et ka meie ajurakud, mida varem arvati inimese sünnist surmani samadeks jäävat, vahetatakse ajapikku vähemalt osaliselt välja.

Vanuril on noorukiga, kes ta kord oli, vähe ühist, just nagu polekski tegemist sama inimesega.

Mõjuvõimas ajakirjanik ning ühiskonnategelane Konstantin Päts, üks Eesti Vabariigi loojaid, vääris kindlasti talle püstitatud mälestussammast, samuti nagu andekas väejuht Johan Laidoner, keda juba tsaariajal vapruse eest autasustati Püha Georgi kuldmõõgaga. Nad õhutasid noori ja vanu Eesti iseseisvuse eest võitlema. Nende üleskutsetest ja eeskujust innustunult läks otse koolipingist vabatahtlikuna Vabadussõtta ka minu isa. Kuid ajad muutusid, ei jäänud endisteks inimesedki. Alates 1934. aasta märtsist, mil Päts Laidoneri toetusel riigipöörde toime pani ja demokraatia diktatuuriga asendas, nimetas mu isa teda Keiser Konstantin Koletõnn Esimene ja Viimane. Ja kui mingid asjamehed tõid meie perele kuulunud vabriku kontorisse Pätsi ja Laidoneri esindusportreed, mis pidid rippuma kõikide asutuste, koolide ja ettevõtete seintel, viskas isa need kapi taha, ning sinna nad tolmu koguma jäidki.

Võim rikub inimesi, absoluutne võim rikub nad täielikult, selline on kõikide diktaatorite saatus.

Poolteist aastakümmet väldanud erakondlikes kähmlustes ja varajahil (Päts osales mitmes kaubandustehingus, ka Laidoner ei öelnud ära tulusast ärist) olid meie riigiisad enneaegu raugastunud, rikkuses ja mugavuses töntsistunud. Viieaastase kontrollimatu valitsemise järel hakkasid nad end eksimatuiks pidama. Rahval, mida Päts haigeks pidas, ei lastud enam esindajaid demokraatlikult valida, vaba sõna kohitses tsensuur. Nii läksime vastu suurimale katsumusele, mis meie rahvale möödunud sajandil osaks sai.

Fatalistlikult meelestatud ajaloolased väidavad, et Eestil polnudki valikut – paljud väikeriigid jäid Teises maailmasõjas nagu meiegi alasi ja haamri vahele. Jah, nii see oli. Kuid see pole kaugeltki kogu tõde. Mitte miski ei suuda Pätsilt ja Laidonerilt pesta häbiplekki, et nad raskes olukorras oma rahvale õigust ei rääkinud, vaid valetasid, nii et suu suitses. See süü jääb neile igaveseks ajaks. Niihästi 1939. aasta sügisel baaside lepingut sõlmides kui ka 1940. aastal Eesti sovetiseerimisega nõustudes pidasid nad rohkem kõnesid kui kunagi varem. Nad sõitsid linnast linna, esinesid rahvakoosolekutel, raadios ja ajakirjanduses ning aina rahustasid:

Punaarmee sissetung ei ohustavat mingilgi moel Eesti iseseisvust, meie riigikord, meie kodud ja eluviis jäävat puutumatuiks... Oli see siis hääletu alistumine? Ei, meie voonakesed ei vaikinud, vägagi häälekalt käskisid nad meil vastuhakumõtteistki loobuda, kui meid esmalt ükshaaval, valikuliselt, hiljem juba ešelonide kaupa tapale saadeti...

Sellal kui ajaloolased vaidlevad, kuidas seda või teist sündmust tõlgitseda, mõnda tegu või tegemata jätmist hinnata, võib iga huviline tänu nüüdisaegsetele infopankadele ise uurida, mis Eestis Teise maailmasõja eel ja selle käigus toimus.

Faktid on kõigest paari hiireklõpsu kaugusel. Valige internetis märksõna DEA (digiteeritud eesti ajalehed), ja te näete, milliseid muinasjutte meie isehakanud valitsejad meile Eesti saatuseaastail jutustasid! Nad ei jaganud infot, mida nad valdasid, rahvaga, vaid varjasid hoolega meid ähvardanud ohtude suurust. Nad ju teadsid Stalini massimõrvadest – mida muud meilgi vägivaldselt idanaabrilt oodata oli!

Pätsi ja Laidoneri järeleandlikkust aastail 1939 ja 1940 on püütud õigustada kui kavalat taktikat. Nad tahtnud aega võita, lootes, et Saksamaa juba 1940. aasta sügisel kuulutab Nõukogude Liidule sõja ning lööb kommunistid Baltikumist välja. Kuid mis kergendust oleks see meile toonud? Hitler oli 1939. aasta mais sõnaselgelt öelnud, mida ta Balti riikidega teha kavatses. Ega temagi oleks Eestit iseseisvaks jätnud.

Presidendi käsutuses olid Riigi Ringhääling ja ajakirjandus. Minagi kuulsin tema raadiokõnesid, milles ta manitses kõiki oma igapäevast tööd jätkama, nagu poleks meil midagi karta.

Otse töökohalt viidigi mu isa 1941. aasta veebruaris NKVDsse ning saadeti Kirovi oblastisse vangilaagrisse. Terve, parimais aastais mees suri kahe aasta pärast näljast nõrkenuna. Mu ema ja mind, 14aastast koolipoissi, ootas ühel ununematul juuniööl Tartu jaamas küüditamisrongi loomavagun.

Kui Eesti rahvale tehtud ülekohut ka miskitmoodi ei suudetud ära hoida, pidanuks riigijuht, kuni see tal veel võimalik oli, meid hoiatama, ausalt rääkima, mis meid ees ootab. Piirid olid veel lahti, veel oli võimalik valida, kas jääda koju või varjuda metsas, võidelda või emigreeruda.

Paljud oleksid eluga pääsenud.

Ei vasta tõele, et Eesti esimene president olevat otsustanud märtrina koos oma rahvaga kannatada. Päts tegi katseid koos perega Eestist lahkuda. On selgunud, et ta taotles viisat nii Saksa kui ka Soome saatkonnalt, kuid tollal hoidusid mõlemad riigid Nõukogude Liiduga suhteid rikkumast. Teda nõustus vastu võtma USA, ent juba olid lennuväljad punaväelaste käes ja Tallinnast kiirkorras Orule kutsutud kaatri kaaperdas piirivalve. Okupantide üha aplamate nõudmiste kuulekas rahuldamine päästis Pätsi kuklalasust, kuid hullumajas ja haiglavoodis virelemine polnud küll riigimehe vääriline elulõpp.

Kaitseväe ülemjuhataja Laidoner, kes pärast Tšehhoslovakkia alistumist hitlerlastele oli meie kõrgematele ohvitseridele kinnitanud, et Eestis ei saa kunagi midagi niisugust juhtuda, läks varsti isiklikult piirile Punaarmeed vastu võtma ning kohustas oma käskkirjaga sõjaväge, kaitseliitlasi ja eraisikuid relvi loovutama, keelas kokkutulekud, keelas isegi pildistamise ja filmimise... Anastajatega koostööle asumisest hoolimata mõisteti ta surma ja hukati vanglas.

Kellena neid siis mäletada? Loojatena või loodu lammutajatena?

Oma sündmusrikka elu kestel jõudsid nad esineda mõlemas rollis . Diktatuuri kehtestades võtsid Päts ja Laidoner endile üle jõu käiva vastutuskoorma. Nemadki olid ju ainult inimesed, ekslikud nagu me kõik.