1 

Magus Matilda

EESTIAEGNE HÕNG: Matildas valitseb lihtne ja hubane retro. Vallo Kruuser

Kohvik Matilda tekkis Lühikese jala kanda läinud aastal nii viksilt ja tasa, et mõnigi mööduja avastab selle hubase paiga alles siis, kui otse ukse eest mööduma satub. Sellegipoolest on seda vanalinna käidavat nurgakest nüüd juba raske kohvikuta ette kujutada. Matilda on just selline, nagu üks traditsioone austav ja elujõuline kohvik olla võiks: nägus, stiilne ja lihtne ühtaegu. Sedalaadi muretut sirgjoonelisust käisid pealinlased veel mõni kuu tagasi otsimas (ja leidmas) Cafe Anglais’st, mis tänaseks Õpetajate maja kummalise poliitika tõttu kahjuks suleti. Matilda õdusat retrohõngu pole lämmatatud liigsete detailidega ja vaatamata poolkeldrikorrusele avaneb akendest kena vaade – ühest küljest Lühikesele jalale, teisest nägusale sisehoovile. See paik on otsekui loodud päikesepaistelisteks vanalinna-hommikuteks, eriti seepärast, et siin avatakse uksed juba kell kaheksa.

Sügavad tugitoolid ja viini toolide imitatsioonid toovad  esile kohviku õige iseloomu. Võib-olla oleks võinud interjööris viidata ka maja ja kohvikuruumi ajaloole – seal asus veel 1980. aastatel siseministeeriumi kinnine trükikoda.    

Suurema söömaaja tarbeks on ümbruskonnas hulk muid suurepäraseid asutusi, Matildast tasub otsida peamiselt heal tasemel kohvikõrvast. Tõsi küll, menüüs on ka päevasupp ja salat, kõik kesklinna kohta mõistliku (mitte turistliku) hinnaga.

Pühapäeva hommikupoolikul salatit ei pakuta, kuid see-eest on saadaval koguni kaks suppi – borš ja tomatisupp (kumbki 30 krooni). Viimane on harjumuspärasest kergem püreesupp röstsaiakuubikutega, borš aga kodusem ja tõsisem söömaaeg. Muud road on Matildas siiski huvitavamad.

Soolastest näksidest pakutakse rammusaid lehttaignapirukaid singi-juustu või kapsaga, mis juba ise kõhu täitmisega hakkama saavad, kuid veelgi maitsvam pala on lõhetort (25). Kopsakas tordilõik paistab sisaldavat tublisti hapukoort, tilli ja lõhet ning maitseb väga värskendavalt. Koguni sedavõrd, et Koka-pere pesamuna selle üksinda nahka paneb ja Armand on sunnitud enda tarvis uue lõigu tellima.

Matilda tugevaim ja rikkalikem külg on aga koogid. Need on suured ja põnevad ning maksavad kõik ühtviisi 25 krooni. Ühekorraga paistab neid letis olevat tosinkond, kuid tühjade liudade asemele ilmuvad aeg-ajalt uued koos üha ahvatlevamate maiustega.

Kohvikuletilt leiab vaagna talvekeeksiga (25), mis tasub kindlasti proovimist: siin on ülitihedalt koos mitmesugust kuivatatud puuvilja ja rosinaid ning taustal tundub ka pisut peent napsi. Proua Koka jõulukeeksile jäi see suutäis vaid õige pisut alla, kuid võistlus polnud võrdne – viimasesse sai valatud tubli kümme korda enam viskit kui retseptis ette nähtud.

Laimi-mascarpone kook paistab pealtnäha kerge ja hapukas, tegelikult aga on hoopis rikkalik ja kreemjas ning pisikestest šokolaadikildudest kirju, peaaegu sama hea kui Lounge 8 laimikook (linna parim mu meelest). Šokolaadikook läheb sama rada pidi veel tükk maad kaugemale ja on tihe, rikkalik maius, mis sobib pigem neile, kes enne koogi saabumist pirukatega piiri on suutnud pidada. Maasikakook on vahelduseks pisut väiksem ja kergem, kuid see-eest ohtra toormoosiga kaetud. Proovitutest kõige värskendavam suutäis on siiski kirsi-toorjuustukook, mis on kaetud paksu kirsitarretise kihiga. Laimikoogist leidmata jäänud haput maiku on aga rohkesti sidruni-beseekoogis.

Kõike seda ei suuda ühekorraga maitsta muidugi ka kõige suurem maiasmokk. Kuid proovida tasub.