Paavo Piik “Kokkuplahvatus”
Omakirjastuslik, 2009. 46 lk.
Paavo Piik on kolmanda luulekoguga jõudnud üsna äratuntavalt iseendale omase käekirjani. “Kokkuplahvatus“ on 2006. a ilmunud “Kummuli linnade“ ja möödunudaastase “Lakooniaga“ võrreldes ühtlasem ja tugevam.
Samas ei ole teemad kuigivõrd muutunud. Ikka huvitab autorit linnakeskkond, iseenda ja elu irooniline tajumine, tundeelu, väikest viisi ka mängud kirjandusega. Tõsi, kohati esineb võrdlemisi triviaalseid sedastusi, nagu “Otsin siirust nagu tähte” (lk 12) või “Ahelaid on rauast, aga ka materjalist, / millest on tehtud mõtted” (lk 31). Ent nii see elus juba on – igaüks meist peab maailma ise avastama. Ja teinekord tuleb paras annus elementaarsust kasukski.
Mõtlesin kogumikku lugedes, et mu enese mõtted kipuvad vahel nii teoreetilisteks, et on mõnus lugeda luuletajat, kes toob mind maa peale tagasi. Ja isegi igapäevastest asjadest üsna lihtsas keeles rääkides oskab Piik teinekord üllatada, lähenedes elu nõmedusele peenelt itsitades ja ootamatu nurga alt. “Ma tahaks austada oma vanemaid, / aga mis parteist sa oledki?” (lk 20), küsib ta ilma kibeduseta. Või märgib teisal lausa kivisildnikuliku absurditajuga, et linnatänavatele paigaldatud valvekaamerad “teostavad järelvalvet. / Meie teostame suudlust. / Kõik toimib” (lk 03).
Ja toimibki. Heas vabavärsis, mis muutub kohati küll liigagi prosaistlikuks ja esseistlikuks, kuid kannab üldiselt siiski välja. Teinekord on autori seosteahelad liiga hermeetilist laadi, kuid üldiselt jäävad nad just õigele kõrgusele – on arusaadavad, aga ei välista ka teistkordset lugemist. Ei jää ka muljet, nagu ammendaks Piik värske koguga ennast. Ühelt poolt on tal, kuhu areneda, teisalt on ta jõudnud juba kuskile, kus teda on huvitav jälgida ja ka lihtsalt hea lugeda.
