Kirjast saab film
Film ühest kirjatüübist? Mida? Miks? Tõnu Kaalep käis täispika dokumentaalfilmi “Helvetica” Euroopa esilinastusel Berliinis 19. mail.
Tegelikult on see sama hea idee kui arhitektuurist tantsida, ausalt. Teha täispikk dokumentaalfilm ühest kirjatüübist.
Või ei? 50 aastat tagasi Šveitsi tüpograafi Max Miedingeri (kes tegelikult töötas hoopis müügimehena) loodud Helvetica on enam kui lihtsalt kiri. Ta on modernsuse sümbol, sõjajärgse majandustõusu sümbol, midagi uut ja puhastavat. Selget ja puhast, moodsat ja lihtsat.
Ja samas ka lugematu hulga firmade korporatiivimago osa.
USA režissööri, seni produtsenditööd teinud Gary Hustwiti “Helvetica” on muidugi tüüpiline kõnelevate peade film. Aga millised pead! Tõeline graafilise disaini “Kes on kes”. Modernismiklassik, New Yorgi metrookaardi kujundanud Massimo Vignelli! Vana kirjakunstikorüfee Hermann Zapf! Reserveeritud hoiakuga 80ndate staar Neville Brody, mänguline 90ndate alguse dekonstruktivist David Carson. Ja need pead ei räägi üht juttu. Algul esitletakse selle kirja lugu, uue ja praktilise kirja loomist vaikses Haasi kirjakojas. Helvetica sai tema nimeks alles marketingiosakonna sekkumisel, algul kandis ta nime Neue Haas Grotesk.
Rääkivad pead kiidavad ja vaidlevad. Ja Helvetica on suurem kui lihtne kiri. Kas oleks võimalik mõne muu kirja kohta öelda, et see on “fašistlik”, nagu USA plakatist Paula Scher julgelt väidab, lisades vana feministina, et on kirju, mis korporatiivmaailma imagokandjaina võivad põhjustada sõdu, vähemalt Vietnami sõja, aga võib-olla ka Iraagi oma?
Helvetica oli aastaid disaineri automaatvalik. Ma näen näiteks USA disaineri Michael Bieruti neurootilistes Helvetica-vastastes tiraadides tema noorpõlveprobleeme tööst Vignelli kontoris, kus oli üldse vaid viis kirja lubatud.
Samas, Helvetica positsioon disainimaailmas on kahesugune. Ühelt poolt ikoon, teisalt tüütus, mis tähendab kõike ja eimidagi enam. Kas unifitseerida ja lihtsustada? Või vastupidi? Kas lihtne loetavus on esmatähtis? Kui kaugele saab minna masinaesteetikaga?
Klassikud armastavad Helveticat. Vahepealne põlvkond vihkab. Uued tegijad, keda näiteks Hollandi büroo Experimental Jetseti kujul filmis esitletakse, on uuesti Helveticasse armunud.
Kus on tõde? Ei tea. Kuid see film suudab rääkida seni nii hermeetilisest asjast nagu trükikiri väga arusaadavalt. Ameerika tüpograafiaklassik Matthew Carter näitab imelihtsalt arvutiekraanil, mis on seriifid, ülendid või alandid. See film sobiks ETVsse või PÖFFile, režissöör Hustwit on suutnud olla lihtne ja selge ja üldarusaadav.
Ja uues veebipõhises maailmas oleme kõik disainerid, tuletab disainikriitik Rick Poynor meile filmi lõpus meelde. Ja tal on ilmselgelt õigus...
