1 

Mõte peitus endorfiinis

“Metamorfiin”:
Luarvik Luarvik, The Nymph, Maikameikers, Hirm vs Tapa ning Autharktos, Von Krahli baar, 26. märts.

Von Krahl. Trepp ja turvamehed. Fuajee. Musta peaga tüdruk garderoobijärjekorras. Maikameikersi trummar Chungin ja punkar Eerik. Tere mõlemad. Chungin räägib mingi nalja ning sikutab mu püksisäärt, ise võidukalt irvitades:”Pull my leg!”

Elekter on meie sõber

Hämarus, müra ja vilkuv strobo. Laval on keegi noormees süntesaatori ja kassett-makiga. Strobo tõttu on Von Krahli teatri söökla väga hüplik koht. “Autharktos,”tutvustab korraldaja Veljo „Shype“ Sepp mulle esimest esinejat. “Kes ta on?” küsin. “Mees metsast. Ning see pole mingi elektroonika, mida ta teeb. Tüüp lindistab kassett-makiga argimüra ja mängib süntasaatorit peale. Heliaistingud.” Nii ongi. Loo lõppedes vahetab Autharktos kassetti, vajutab süntesaatori klahvidele ning… Nojah, järgmine lugu.

Paar strobovälgatust hiljem arutlen WC-järjekorras ansambli Hirm ninameheTaavi Tuleviga elektroonilise muusika kui sellise üle. Ja mis Taavi jutust selgub – ka kodus arvutisse mängitud kitarrikäik võib olla elektrooniline muusika, kui sellest mõne efektiprogrammiga üle käia. Noh, rockipuritaanid? Hirm nahavahel? Tegelikult ei maksa Taavit ja tema bändi bändi karta. Nad ei ole nii hirmsad.

On puust ja punane

The Nymph. Nad on peaaegu täiuslikud. Suurepärane stiilitaju ning väljapeetus ka pisimates detailides. Ning nais-roadie! ''Tead, nad ei saa kunagi kuulsaks. Nad on selleks liiga Placebo,'' teatab musta peaga tüdruk mu kõrval. Tal on õigus. The Nymph on Placebo platseebo. Aga platseebo-efekt töötab seekord suurepäraselt. Ütlen seda ka musta peaga tüdrukule, kelle vastus muusikasse hajub. Ja publik on puust tehtud. Indiebändi Bad Apples liider Henrik on isegi punase särgi selga pannud. 

Kui Riho Baumann kohal oleks, peaks ta enne Luarvik Luarviku esinemist pika kõne. Zahiri-Tambet aga hõikaks üle saali: ”And now – Elvis & The Presley!” Paraku peab Luarvik Luarvik ilma igasuguse sissejuhatuseta läbi ajama. Üle pika aja luarvikuid live’s nähes tajun, et nad jõudnud staadiumisse, kus lihtsalt ollakse. Pole hea, pole halb, midagi erilist kah mitte. Kuid ometigi on see nauditav, sest tegemist ju Luarvik Luarvikuga.

...Ja maikameikers

Eelmisel kevadel pani Maikameikers kell seitse hommikul oma kola Tartus Rüütli tänavale üles ning hakkas proovi tegema. Inimesed läksid mööda, vaatasid, kuulasid ja läksid edasi. Siis tuli politsei. Nüüd oli Maikameikersi kord kuulata ja ära minna.

“Näe, see Alani moodi tüüp mängib seal trumme!” kilkab musta peaga tüdruk mu kõrval ja kõrva. Ära sega! See pole Alan vaid Chungin. “Ma tean!” sukeldub musta peaga tüdruk rõdult treppi mööda alla muusikasse. Improvisatsiooniline dub, taustaks pornovideo. Tüdruk mu kõrval läheb trepist alla muusikasse. Mina ei lähe. Lasen muusikal endasse tungida. Kaif.

Hiljem selgitab Veljo “Shype” Sepp, et Metamorfiini mõte peitus endorfiinis. Õigemini selle tekkimises ja kadumises. Antud juhul läbi muusika. Ja kogu see pealtnäha juhuslik bändide valik saab õigustuse, kui vaadata nende juures sügavuse mõõdet, mitte zhanripiire. Ja ongi kõik. ’’Levikasse?“ küsib musta peaga tüdruk mu kõrval. Jah.