Ungari tavatud tekstiilid
Itaalia meeleolud: Eszter Bornemisza “Siena”, 2006. Kaire TaliTekstiilikunstnik Kaire Tali kiidab ungari kolleegi töid.
Eszter Bornemisza näitus “Tekstiilid”
Ungari Instituudi galeriis kuni 31. oktoobrini.
Sügisesse Tallinna jõudis kaunis ja kummaliselt vahetu näitus. Eszter Bornemisza
(s 1955) mõjub kui tulnukas keset teada-tuntud tekstiilikunsti võimalusi. Ja teisest maailmast ta tulebki: Debreceni ülikoolis matemaatikuhariduse ja doktorikraadi saanud naine alustas lapitehnikaga eksperimenteerimist alles 41aastaselt.
Ungari Loovkunstnike Liidu ja Lapitehnika Gildi ning Art Quilt-rühmituse liige pole aga lihtsalt üks naine, kellele meeldib vabal ajal ilusaid kangaid kokku õmmelda. Kaheteistkümne tegevusaasta jooksul on ta kiirelt läbinud mitmeid loomingulisi etappe. Klassikalisest lapitehnikast jõudis ta unikaalsete seinatekstiilideni, mille täpset tehnikat eesti keeles ei oskagi nimetada. Tekstiilikunsti ja matemaatika sünergia on ootamatult veenev. Iseõppija intuitsioon ja tegutsemiskirg on turvaliselt kindlustatud õpitud erialast pärit süsteemse mõtlemisega. Aga mitte ainult – ilmselgelt on tegemist väga vahetu ja loomingulise isiksusega. Kunstniku näituste loetelu ja geograafia on muljetavaldav. Tema töid on pidevalt tunnustatud väärikate auhindade ja kõikvõimalike preemiatega.
Teiselt erialalt tulnud kunstnikule võidakse kergelt teha mitmeid mööndusi. Kuni selleni, et ta loomingut ei võeta päris tõsiselt. Bornemisza töid vaadates pole hinnaalanduseks põhjust. Kuigi formaadilt pole need pildid kuigi suured – keskmine küljepikkus on umbes meeter – on ta väga kindla käega komponeerija. Ta kasutab küll enamasti lihtsaid pinnajaotusi, kuid nendel paiknevad peened ornamendi- või kujundinüansid on märkimisväärselt kindla käega paika pandud. Teada on, et kompositsiooni põhimõtteid on võimalik õppida. Koloriiditunnetus aga on hoopis isiklikum omadus – see kas on või pole. Värvipindade pingestatud harmoonia on selle näituse tööde puhul lausa imetlusväärne. Kiita tuleb ka kunstniku käteosavust. Sedalaadi töid ei saa teha lihtsalt “õmmeldud – tehtud” stiilis. Võiks arvata, et tehniliselt väga nõudlikku tekstuuri luues paneb korrektsuse kramp iga millimeetrit mõõtma (eriti matemaatiku!). Aga siin-seal märkad hoopis mängleva kergusega rebitud või narmastatud kangaservasid või teadlikult komponeeritud üleäärehüppeid. Kõik tundub olema just nii kui plaanitud. Siiski – juhuslikkuse efekti kasutab kunstnik vabalt ja veenvalt.
Bornemisza tööd mõjuvad salapäraselt ja hüpnotiseerivalt. Pilk võib jäädagi mööda mitmekihilist tekstuuri uitama. Küllastumiseni, aga tüdinemata. Koloriit on väga tundlik ja peen ning loomulik.
Samas ka julgelt värviline. Tehnika on mitmekesine, kaht sarnast tööd siit ei leia. Näitus on pidulik ja suurejooneline.
Mõnede töödega võib tekkida vaatajal isegi isiklik suhe. Võimas emotsioon muutub elamusest siiraks uudishimuks – mismoodi see kõik ometi tehtud on... “Magma” (2001) lennutab mälestustes teisele poole maakera, ohtlikult kuumavatele laavaväljadele. “Ja Toskaana nii kaugel” (2005) näitab ilmsi unenägu renessansiajastu kaugest ilust. “Möödaniku kohalolek” (2004) tekitab kummalise déjà vu emotsiooni, et neid märke oled kunagi kusagil juba näinud.
“Ajatunnetuse” (2007) ees seisad võlutuna rahust ja tasakaalust, justkui oleksid sattunud nähtamatuna mõnda budistlikku kloostrisse.
Kirg katsetada mida
gi enneolematut paneb proovile kõik kunstniku oskused. Ja neid on Eszteril lõputult. Ta oskab olla huvitav. Ta võib näidata, mida erinevatest kangastest saab. Ta suudab oma ideid efektselt teostada. Ta on töökas, pühendunud ning väga soe ja südamlik. Iga tema pilt mõjub väga lihtsalt ja loomulikult – mis on tänapäeval imetlusväärne.
