“Mia olõ Mere Marju!”

Küla peal käivad kuulujutud: Juba veebruarist saati räägitakse, et Marjul tulla varsti oma Kihnu peikaga pulmad. Sellist plaani veel pole: “Aga meil on ju nii hea, me saame teha õige Kihnu pulma, kui ükskord tahtmine on. Kaks kihnlast saavad omavahel teha ikka need kolmepäevased!” Tiit Blaat

Vikerraadio kihnukeelsete uudiste toimetajal Marju Vesikul on vanust alles 22 aastat, aga juba juhatab ta saare suurimat turismifirmat ning tunneb Kihnu elu ja inimesi nagu oma kördi taskut.

Igal reedel kell viis krutin mina ja veel sajad massakad (ehk mandrielanikud) ning kihnlased oma raadiod Vikerraadio peale, sest sealt tulevad Mere Marju kihnukeelsed uudised.

Need on tõeliselt lahedad. Mõnikord on ju lihtsalt mõnus kuulata, kuidas kohalikud memmed räägivad viimasest valminud näputööst. Või et kuidas kalasaak oli. Ja kindel on see, et alati saab nalja.   

Sellel (läinud) esmaspäeva hommikul võtab särtsakas Marju sadamas vastu ­selle suve esimesed turistid. Need on lätlased, ­kelle Marju ja giid kupatavad väikese rohelise veoauto kasti.

Oma saareta lõunanaabrid on Kihnul olemise eksootika ja multifilmliku ekskursiooniauto pärast elevil ja vana Vene veomasin kaob lätikeelsete kiljete saatel ­mändide vahele.

Meie sõidame Marju valge, päevinäinud mikrobussi järel saare keskele tema kontori juurde.

Mustajuukseline neiu liikleb oma autoga kruusateedel muide väga korralikult.

Marju ütleb, et varsti hakkab saarel käima turiste hulgem, mõnel nädalal võib tulla lausa viisteist gruppi. “Nii et nüüd, suvisel ajal ma ei jõua käia Pärnus nii palju uudiseid tegemas ja need on eetris ainult reedeti.” Talvel olid uudised ka esmaspäevahommikuti, neid sai kuulata Hiiu-, Saare-, Lääne- ja Pärnumaal.

“Eile ma tõeliselt nautisin seda, kui istusin pühapäeval kodus ega pidanudki stuudios olema ja uudiseid monteerima. Sain lihtsalt kodus olla – superlahe! Istud lihtsalt, jalg üle põlve, teleka ees – nii imelik!”
Marju toimetab kihnukeelseid uudiseid juba kolm ja pool aastat ja tegeleb saja muu asjaga.

Marju kördil mitu kihti

Sealsamas saare keskel asuva kontori juures, kus on ka pood ja söögikoht, toimuvad saare vingeimad peod.

“Ilma tantsimata me ei saa olla. Kihnus küll mitte, võimatu! Siin on ikka diskod ja bändid esinevad ja suvel on ju niipalju rahvast! Ma ei tahagi kuskile Pärnu peole minna!” tunnistab Marju.

“Ja kui on veel Kihnu Poiste (nagu kohalikud Untsakad) pidu, siis on kõik kihnlased väljas, kõigil naistel kördid seljas ja selline tants käib, et ..! Jalad on hommikul no nii valusad, need on mitu päeva krampis veel. Me tantsime hommikul kuue-seitsmeni välja vabalt!”

Mis Marjule veel seejuures rõõmu valmistab, on see, et nüüd on hakanud rohkem ka poisid tantsima, muidu olid puha naised omavahel.

“Selle kördiga on ka nii, et tahad ikka Kihnu riietega ennast massakatest eristada.”

“Aga kört on ju villane, kas see kare ei ole?”

“Aluskört on ka ikka all ju.”

Marju demonstreerib oma lumivalget alusseelikut, millel käsitsi tehtud ilus pits ääres. Kusjuures kui kört pealtpoolt tuhmub, keeratakse see teistpidi – seal on värv ilus kirgas.

Kui jutt Kihnu riiete ja käsitöö peale läheb, ei jõua Marju üht oma saadete põhilist kuldsuud, Härma ­Roosit ära kiita. (“Meil Kihnus ju hüütakse inimesi majade järgi. Minu maja nimi on Mere, seepärast ma olengi Mere Marju. Enda jaoks on see natuke võõras, aga ­uudistes peab nii ütlema.”)

“Igatahes Roosi on super käsitöötegija. Inimene on üle 70 aasta vana, aga see talv kudus labakindaid ligi 60 paari pluss kõik muu käsitöö! Mina ei taha jälle üldse näputööd teha.”

Kihnu memmed: Marju on ehtne Kihnu hing

Marju paneb oma mikrobus sile jälle hääled sisse ning me läheme uurima, kuidas Roosi Härma talus lätlastele etendatava folkloorikontserdi ettevalmistused edenevad. 

Õiges Kihnu riietuses memmed sätivad hoogsalt oma uhket näputööd talutuppa üles. Kes klopib õues vaipu, kes sätib tikitud rätte ahju külge.

Härma Roosi asub kohe külalistele väljanäitust tutvustama:
“Mia näuta teitele, sie ond mio tänavuaastanõ käterätik, mis mia tein olõ.” See on see, mille Roosi on just ahju peale sättinud.

Teised memmed ahhetavad kõrval: “Ooi! Oii!”

Marju teavitab kähedal häälel memmesid: “Grupis on 40 lätlast. 35 täiskasvanut ja 5 last.”
Marta: “Igatahes autu oli täude.”

Roosi ajakirjanikule oma juttu jätkates: “57 kindapaari kudusin tänavu aasta ää. Ning kolm padjapüüri, kaks käterätikut, mis asja mia viel tein ei põlõ. Ning need kaelarahad, see on vanaaegne Läti raha, see on tsaar Nikolai II raha. Hõbedad kõik.”

Marju: “Nii et rikkus kaelõs!”

Hele naer.

Roosi demonstreerib veel, mis tal kõik kördi taskus on: nahkne rahakott, maja võti, sulepea ja veel üks kaelus ühe mündiga, mis käib pluusi alla.

Marju sätib eemal rätikuid – vahepeal oli ahju pealt rätikute hunnik maha sadanud – ja kiidab välja pandud ilusaid asju.  

Seni kõrvalt Roosi jutustamist kuulanud memm Marta oskab kohe hoobilt Marju kohta häid sõnu öelda, kui küsin, et mis puust see tüdrik ka on: “Marju on väga tubli tüdrik ning ehtne Kihnu hing! Tahab väga seda kihnumoodi asju. Väga palju õpib ning.”

Kihnu Virve, kes ka naiste kontserti vaatama on tulnud, kinnitab Marta juttu: “Marju on hästi tore tüdrik ja ta ajab õiget asja.” 

Roosi teab aga rääkida Marju kohta ka küla peal käivat vürtsikat kuulujuttu: “Siis kui tämäl see tuttav poiss läks sõjaväkke, hakati ju riäkmä, et tämäl tulla pulmad!”

Marju suurte silmadega: “Sie jutt ei põlõ siiani ää kadund!”

Marta kõrvalt: “Ei see jutt põlõ kadund, sie tulõb sedäsi praegu, et kui sõjaväest tulõb, et siis pulmad.”

Marju lööb käega ja muigab: “Siis tuleb veel kaua aega ruäki präeguse seisuga. Väsute ää ennem juba, ma arva!”

Marju ise ütleb, et see jutt käivat saarel ringi juba veebruarist saati, et tema hakkab oma kihnu poisiga abielluma.

“Aga meil on ju nii hea, me saame teha õige Kihnu pulma, kui ükskord tahtmine on. Kaks kihnlast saavad omavahel teha ikka need kolmepäevased – kui pulmi teha, siis pole mõtet niisama nalja tegema hakata!”

Möödunud suvel olid 15 aasta järel esimesed Kihnu pulmad, kus oli kohal üle 300 inimese, ja siis tehti kõik kombed läbi.

“Vot see on elamus! Nii vägev oli, et kogu aeg oli kananahk ihu peal!”

Marju räägib särasilmil pulmasaunast, kuhu viiakse ainult naisi ja mehed (saunavanad) vihtlevad neid nõgestega. Lisaks antakse neile mingit jubedat piprajooki juua. Muidugi käivad asjaga kaasas igasugused pulmalaulud ja veimevakad jne.

Nii et varsti võib see kuulujutt ka tõeks saada, mine tea.

Mida tähendab kihnu keeles “õun”?

Kui Marju saade eetris on, käib tema kihnu keele kasutuse üle pidev kontroll. “Kui ma mõne sõna valesti ütlen, siis järgmine päev ma tean seda kindlasti. Aga see aitab edasi õppida.

Aga ega me noored ju ei räägi ka seda vanaaegset ja kohe vägisi tulevad eestikeelsed sõnad sisse. Vanad kihnlased ju ikka ütlevad, et õunad tuleb maha panna. Minul tuleb ikka, et kartul.

Ja puu otsas on õmbuõunad.

“Ning” on selline sõna, millega alustatakse lauset ja lõpetatakse lauset.

“Mis asja?” asemel ütlevad kihnlased “ae?”.

Ja kapsapea on “kuastapiä”.”

Reedeõhtustes uudistes käsitleb Marju alati rohkem ajaloolisi ja kultuurilisi teemasid. Kuna ta on tööl ka Kihnu Kultuuri Instituudis, on ta kogu aeg selle valdkonna ­uudistega kursis.

“See sihtasutus annab välja “kaalendreid” ja trükiseid, korraldab üritusi. Ma olen seal nagu kamandajapool. Teen rohkem paberimajandust. Näiteks meil oli laupäeval Kihnus hülgeseminar selle mõttega, et Kihnus antaks luba lõpuks uuesti ka hülgeid küttida. Vanasti oli see kihnlastel ju üks põhitegevusi.

Ja mind siis paluti, et ma “päris” Eesti Raadiole teeksin sellest eestikeelse uudise. Nüüd ma pabistan, et kuidas see välja tuleb. Ma ei teagi, kas ma õieti eesti keeles rääkida oskan!”

Memmed alustavad etendusega ja meie Marjuga läheme tagasi kontori juurde. Tema ajab seal natuke oma turismiasju ning pakub siis külalistele imemaitsvat kalasuppi. Selle kõrvale suitsuräime.

Tal on praegu tõsiselt kiired ajad, sest lõpetab parajasti Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis ärijuhtimise eriala. Lõputöö teema on muide “Kultuuuri- ja looduspärandil põhineva turismitoote arendus Kihnu kultuuriruumis”.

“Ma loodan, et sellest ikka kasu ka oleks. Plaane on järjest hästi palju tekkinud.”

AS Kihnuranna juhatajana tegutsedes saab ta nüüd oma ideid ellu viia, nii et vähe pole.

Ja pealegi – suvine aeg on raudselt selline aeg, kus Marju oma kodust Kihnust ära ei taha minna.

“Mul on sageli nii, et ma ei suuda enam Pärnus olla, lihtsalt pean Kihnu saama. Linnas ju oled korteris seal nelja seina vahel, siis tuled siia ja siin on selline loodus ja kõik on roheline. Oma koduõued-asjad. Kihnust ma ei lähe kunagi ära!”
 
* * *
Ja nüüd, kallis lugeja, kui kell on saanud 17.05 ning on reede, keera raadio Vikerraadio peale või otsi internetiarhiivist üles viimased kihnukeelsed uudised.

Pane saade käima ning kohe teatab sulle lustakalt Kase Mark ehk Mark Soosaar: “Ning nüüd kihnukielsi uudisi!”
Mille peale Mere Marju teatab: “Õhtast, kihnlasõd sii- ning siälpuõl merd. Mia olõ Mere Marju!”
Ja siis, et: “Egäs tõest ei põlõ paramat kohta muamuna piäl kui ond Kihnu!”

Vaata kihnlaste tegemiste kohta ka videot www.ekspress.ee