Kelder “Vikerkaar ja latimeeria”

Allan Vainola autorilaulud ja rohmakas bänd.

Kelder
“Vikerkaar ja latimeeria”
(Kaljukotkas)

1965 otsustas USA esifolkar Bob Dylan pöörata elektriliseks. Kuid tal polnud endal kaugeltki mitte selget ettekujutust, milline tema muusika rock’i-pillidel peaks kõlama. Nii jäi see paljuski taustabändi liikmete individuaalsete otsuste ja palja juhuse kaela, sünnitades tekkinud asünkroonsusega ja tahes-tahtmatu improvisatsiooniga protopsühhedeelse pool-kaose.

Kümme aastat hiljem tekkis Suurbritannias esialgu suure potentsiaaliga, aga hiljem väga alahinnatud tobeda nimega nähtus pub rock. Selle lihtsad rifid ja struktuurid ning rohmakad pintsakud koostöös näiliselt lõpmatu energiaga olid justkui eelkäijaks pungile, mis aga oma vanema venna julmalt läbi kolkis.

Allan Vainola arendas aastal 2006 usinasti soolokarjääri end ise akustilisel kitarril saatva laulikuna, kuid varsti teda see formaat vist enam ei rahuldanud. 2007 tekkis Kelder (kus veel Anna-Liisa Ovir – orel, laul; Heiko Kask – bass; Tiina Tõnisson – trummid) ehk siis Vainola autorilaul ja -kitarr elektrilisel kujul, peaaegu nagu Dylan & Band 40+ aastat tagasi. Samasugune hämmastavalt eklektiline ja nõtke kitarrimäng ja ei- mäleta- mida- eelmisele- träkile- lindistasin- efektil tekkinud kihtide nihkumine, rulliv orel, isetu ja rütmiteadlik trumm ja primaarne bass.

Andres Aule ja Allani enese koharomantilised tekstid on muusikapildis olulised, kuid mitte nii head. Pubirokkijana on Vainola vägagi rifiteadlik ja ei venita ega jokuta eriti. Kuigi justkui lihtne, oskab Vainola olla ka jaburalt keeruline (muusikaliselt). 7