|
|
Liiklusinspektor Krõps teeb liiklusreeglite kõrvalt krõpsu
Autor: Ave Randviir
(05.08.2005)
INSPEKTORI ÜÜRIKE ÕNNEMOMENT:
Tegelikult armastab neiu pildil hoopis tähtsa papa ja vinge autoga Endlit. KAADER FILMISTKas taheti kõige paremat, aga välja tuli nagu alati? Ave Randviir imestab, miks Maanteeamet plaanib labast janti õppefilmi pähe rahastada. “Koguperefilm, mis pakub seiklusrõõmu nii suurtele kui väikestele. Lugu autojuht Antsust ja preili Matildest, kes liikluses kokku satuvad. Kuna preili Matilde on väga hajameelne ja ei tunne liiklusreegleid, tuleb neile appi liiklusinspektor Krõps” Selline oli uue eesti lastefilmi sisukirjeldus TV 3 telekavas 27. juulil kellaaja 12.40 all. “Kas tõesti on lastele tehtud midagi lõbusat ja kasulikku a la “Operaator Kõps liiklusriigis”?” mõtlen ma televiisori ette istudes. Ka Eesti Päevalehest võis eelmisel päeval lugeda laste liikluskasvatuseks mõeldud filmi linastumisest ja koostööst Maanteeametiga. Film algab üsna pika sissejuhatusega, kus tutvustatakse veidra prantsuse-saksa (?) aksendiga eesti keelt väänutavat preili Matildet (Triin Tüvi) ja autojuht Antsu (Dajan Ahmet), kelle ametinime tagamaa jääb segaseks, kuna tema tööks näib olevat turul piima müümine, mitte auto juhtimine. Tihti riimis rääkida eelistav preili Matilde ostab Antsu käest oma “kiizudele” piima, jääb piimaämbriga pargipingile tukkuma ning avastab ärgates, et piim on hapuks läinud. Veendunud, et talle on halba piima müüdud, asub ta autojuht Antsu käest õigust nõudma, kuna aga ka viimane on oma süütuses kindel peab olukorra lahendama liiklusinspektor Krõps (Tanel Bergmann). Viis, kuidas kangelane lavale ilmub on, pehmelt öeldes, ootamatu. Ta tuleb nimelt põõsast. Käigu pealt püksilukku kinni tõmmates. Kõik kahtlused selle kohta, mis asju liiklusinspektor põõsastes võis toimetada hajutatakse silmapilkselt. “Inspektor, te unustasite oma mütsi,” kõlab sulnis hääl ja roheliste lehtede vahelt vaatab välja blond mimm, üll minikleidike ja ametniku vormimüts. Sellest hetkest on ilmselge, et ekraanil on toimumas midagi väga kahtlast ja õpetliku sisuga lastelavastuseks ei paindu keel seda nimetama. Minu poolne sisukokkuvõte filmist oleks järgmine: autojuht Ants ja liiklusinspektor Krõps tahavad preili Matildet, preili Elviira tahab liiklusinspektor Krõpsu ja autojuht Antsu, preili Matilde tahab autojuht Antsu, liiklusinspektor Krõps hullab ringi nimetu blondiiniga, preili Elviirat ei taha keegi. Kogu selle suheterägastiku keskel leiab inspektor Krõps tõepoolest mõned korrad aega ka liiklusteemaliseks sõnavõtuks – selgub, et liikluses ei tohi kiirustada, turvavöö tuleb kinni panna, nuga käib paremas ja kahvel vasakus käes ning jänes kirjutatakse j-ga, mitte i-ga. Liiklusjutu osa filmis on nii olematu, et mina nii väikest protsenti ei oska arvutada. Film on ilmselgelt tehtud väga väikese eelarvega, aga mitte selles pole probleem. Lapsedki mängivad ju väheste vahenditega ja tinglikult. Kopli park võib vajaduse korral väga hästi marjametsa eest käia, piimaämbris ei pea tõepoolest piima sees olema ja pole lugu ka sellest, et autojuht Ants filmi alguses preili Matildele ja filmi lõpus liiklusinspektor Krõpsule ühte ja sama roosi kingib. Kulmu paneb kergitama, kui arst (Arlet Palmiste) küsib haiglas õelt, miks tal kitli all midagi muud seljas ei ole ja operatsiooni ajal naiste hügieenitarvetega lehvitatakse. Kas nilbed naljad pakuvad suurtele seiklusrõõmu? Kas lastefilmis peavad täiskasvanud veiderdavma ja porgandihäälega rääkima? Minul tekkis televiisorit vaadates suur küsimus, et kellele seda filmi nüüd vaja oli. Kas tõesti Maanteeametile? Liiklusinspektor Krõps Režissöör ja stsenarist: Dajan Ahmet Tootja: Salong-teater ja lasteteater Trumm Žanr: perefilm Valminud: Eesti, 2005Maanteeameti liiklusohutuse peaspetsialist Urve Sellenberg, kas te toetasite filmi rahaliselt? Ja kui, siis miks? Me soovisime väga neid toetada, kassette osta, kuid meile kui riigiasutusele on olulised tingimused, mille alusel me saame seda teha. Selleks, et me neid toetada saaksime peavad nad kirjutama taotluse, meil peab olema alus. Ootamatult ilmusid kassetid siia kabinetti, kuid ühtegi paberit pole meieni jõudnud. Aastaid, aastaid oleme sellest rääkinud ja mul jäi mulje, et Dajan Ahmet sai kõigest ilusti aru. Meil on huvi, et saaks kassette koolidesse viia ja õppematerjalina näidata. Filmi toimetaja, Salong-teatri projektijuht Kristo Kruusmann, miks peaks Maanteeamet toetama seksinaljadega filmi? Kas arvate, et see on koolide jaoks sobilik õppematerjal? Ma arvan, et Maanteeamet toetab meid. Meil oli jah see probleem, et me ei vormistanud taotlust. Nagu lastelavastusteski on filmis vihjeid ka suuremale vaatajale. Kes saab aru, see saab, kes ei saa, see ei saa. Ma ise olen ka tundlik selle koha pealt, aga kuna tulin hiljem, siis ei tea, kelle mõte see oli, et sellised stseenid teha. Arvan, et selliste asjade peale ei mõeldudki, see film on tehtud filmitegemise rõõmust. Ei tahetud teha kuiva õppematerjali, vaid sellist nagu elu, koos kõigi mahlakate detailidega. |
| ||||||||