Veretu linn

Miks Tallinna linn hoolimata palvetest ja ähvardustest maksumaksjatest tühjaks jookseb.

Linna veri on inimesed. Turistid, töötajad, elanikud, läbisõitjad – kõik, kes panevad linna elama. Kõige tähtsama koostisosa verest moodustavad aga maksumaksjad. Linn ilma püsiva sissetulekuta on surev linn. Maksud teatavasti laekuvad sinna, kus inimesed elavad - vähemalt meil Eestis on see nii. Seega vajab linn püsivat elanikkonda. Mida rohkem ja mida rikkam, seda parem; seda rohkem laekub linnakassasse raha ja seda jõudsamalt lööb linn õitsele.

Tallinn on pealinn, kõige suurem, kõige rikkam, kõigem arenevam ja kõige kultuursem. Tallinna ainus häda on see, et veri temast voolab välja linnatagustele maadele. Ei peata seda palved ega ähvardused, maainimesi diskrimineerivad määrused ega linlastele lubatavad toetused. Väljavool naabervaldadesse, linna valgaladele jätkub. Tallinnas käiakse lihtsalt tööl, koolis, teatris ja sõpradega kõrtsis. Seejärel aga kirub jõukam kiht linna auklikke tänavaid ja kimab linnatagustele elamualadele. Linn omakorda käitub nagu saba sööv draakon, müües maha, mis müüa annab. Läinud on väärtuslikud maa-alad sadama ümbruses, müüdud on kesklinna magusad krundid ning nüüd on järg kultuuriobjektide käes. Üks hetk saavad aga needki otsa; ei tea mis siis saab.

Kui küsida, mis sorti maju kõige enam Tallinnasse ehitatakse, siis on vastus: elamud. Valitseb täielik elamuehituse buum. Elamuid kerkib nii kesklinna ümber kui linna äärealadele; on juba mõnda aega kerkinud. Ja korterid lähevad nagu soojad saiad, enne kui seinadki püsti saavad. Või mis siin seintest! Viimasel ajal on korterid broneeritud enne, kui projekt ehitusloagi saanud. Nõudlus on nii suur, et turg ei jõua kuidagi järele. Küsimus on ainult: kuhu kaob maksumaksja?

Selleks, et mõista, mis elamuehituses toimub, peab minema sügavamale kui pelgalt kerkivad siluetid. Viimaste aastate elamud on nimelt täis tuubitud väikesi kortereid – enamasti kahetoalisi, sest kinnisvara hindajate andmetel müüvad need end kõige paremini. Pangad, mis toetuvad kinnisvaraspetsialistide hinnangutele, annavad kõige meelsamini laenu just väikeste korteritega elamute ehitamiseks, sest nendega pole alt minekut karta. Ja väikeste korterite ostjad on arendajale hea sihtrühm – ei vaja nad lastele palliplatsi ega koertele jalutusväljakuid, vanaemadele istepinke ega kõrget haljastust maja ümber, sest siia ei tulda perega elama. Krundid ehitatakse nii täis ja majad nii kõrged, kui linn vähegi lubab, ja hoovialale, kui seda jääb, paigutatakse müüdavad parkimispaigad.

Sellised arendusprojektid töötavad suure kasumiga. Mitte et kasumi teenimises iseenesest midagi halba oleks, ainult et mis kasu saab sellisest arendustegevusest linn? Ühe-kahetoalise korteri ostjad on valdavalt inimesed, kes tahavad raha paigutada: tehakse sissemakse, võetakse laen ja üüritakse korter välja ning laekuvast üürirahast makstakse pangalaenu. Üürimaju Eestis ei ehitata (v.a mõned munitsipaalmajad), niisiis üürnikest puudust ei tule. Veel ostavad väikesi kortereid jõukamate valgalade elanikud – juhuks, kui ei viitsita ööseks linnast välja sõita. Eriti just kesklinna väikesed korterid lähevad hästi kaubaks välismaalastele ja vaid väike osa korteritest saab endale püsielaniku. Uued elamud ei meelita linna elama perekonda, kelle nõuded kodule on sootuks teistsugused, kui siin pakutakse. Arendajad räägivad küll võimalusest kergesti kaks kahetoalist korterit üheks neljatoaliseks liita, aga tegelikkuses see ei toimi. Kui kortereid õnnestubki liita, siis ümbritsevat keskkonda möödaminnes perele sobivaks ei kujunda. Südalinnas on taoliste elamispindade teke ehk mõistetav – kes see ikka perega siia saasta ja autode sisse tuleb –, aga et ka kesklinna mõnusatesse elamupiirkondadesse (Kassisaba, Veerenni kant jne) midagi paremat ei kerki, on kurb.

Arendajad väidavad, et nemad toodavad seda, mille järele on nõudlus. Ja hetkel on nende hinnangul nõudlus just väikeste korterite järele. Tegelikult oleks nõudlust ka suuremate järele, aga need ei ole arendaja seisukohast nii tulutoovad. Suur korter nõuab rohkem mõtlemist ka ümbritseva peale, mis tähendab, et maja ei saa laiutada üle terve krundi. Suure korteri ruutmeetri hind ei saa olla nii kõrge kui väikesel, sest siis hakkab see ületama ostuvõimaluste piiri. Pealegi usuvad kinnisvaraarendajad omaenda loodud müüti, et Eesti jõukam inimene tahab tingimata elada oma majas ning suunavad sellega ostujõulisemat elanikkonda linnast välja, kus maad rohkem ja see maksab vähem. Kui ideaale uurides võib ka sellise vastuse saada, siis peab endale tunnistama, et linnalähedane elustiil ei sobi kaugeltki kõigile. Nii on hakanud tänased maaromantikud otsima võimalust linna tagasi kolida, sest lapsed on kooliealiseks kasvanud ning tahavad trenni, kinno ja sõprade juurde, naine aga on üksluistest pereema kohustustest tüdinud. Pereisal on üle visanud igapäevane edasi-tagasi sõitmine ja see, et ei saa pärast tööd pitsi konjakit teha ja et tipptunnil tekivad linna piirile liiklusummikud. Ainult et kuhugi pole tulla. Üksikud penthouse´id ei ole see, mida nad otsivad.

Samuti pole mägede hallusest väljapääsu otsivatel peredel muud varianti kui kolida linna valgaladele oma majja või ridaelamusse. Linnale tähendab see aga kaotatud verd, saastatud õhku, lisanduvaid liiklusummikuid ja lagunenud teekatete pärast virisevaid külalisi. Teid linnast välja on vaja muuta laiemaks ja paremaks, et autovood saaksid siit sujuvalt sisse-välja sõeluda. Laienevad teed omakorda muudavad aga kasutamiskõlbmatuks järjest suuremaid Tallinna elamu- ja puhkealasid.

Euroopa riikides on juba pikemat aega tegeldud elamukeskkondade teadliku kujundamise ja suunamisega riigi tasandil, eesmärgiga vältida slummide ja monofunktsionaalsete magalate teket, koondada piirkonda erinevat rahvast, tagada elamuturu mitmekesisus ja lapse arenguks sobiv keskkond ning tõsta elamualade kvaliteeti. Kas saab loota, et selle kõigega tegeleb meil vabatahtlikult erainvestor? Nagu näha – ei. Ühiskond ei ootagi erainvestorilt mingit vastutust ei elamualade ega ka üldse linna arengu eest. Sõnale “arendaja” liidetakse endastmõistetavalt juurde sõna “kasumiahne” ning vastutust oodatakse arhitektidelt ja linnalt. Ainult et üks töötab vastavalt tellimusele ja teisel pole enam maad ega sellega kaasnevat sõnaõigust. Linnaehitust, sealhulgas elamuehitust, juhib kasum.

Samas ei saa öelda, et linn praeguste seaduste juures mitte kui midagi olukorra parandamiseks teha ei saaks. Linnal on võimalus käia arendajast üks samm ees ning suunata üld- ja teemaplaneeringutega piirkondade arengut. Antud olukorras oleks mõistlik koostada kõigi linnaosade elukeskkonna teemaplaneeringud, mis kaardistaksid olemasolevad elamud, hindaksid piirkonna potentsiaali elamualana, annaksid suunad olemasolevate elurajoonide arenguks ja uute võimalike elamurühmade loomiseks jne. Vajadusel võib siin minna üsna detailseks. Ja need planeeringud oleksid edaspidiseks aluseks arendaja tellitud detailplaneeringutele. Sellised dokumendid oleksid suurepärane ülevaade ka kinnisvarahindajatele ning kodu soetajatele, kellel planeeringuga kogu piirkonna arengukavad silme ees.

Ainult et kõigepealt peab Tallinn peeglisse vaatama ja tunnistama: mul on probleem tervisega ja ma pean, maksku mis maksab, selle põhjuse – verejooksu – peatama.