Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"
Eesti Keele Sihtasutus, 2007
381 lk
“Mis vaevab sinu hinge?” tahaks Andrus Kivirähult küsida. Mis on see valu ja vaev, mis ajab toreda inimese, suure naljamehe ja jutuvestja, valama 384 leheküljele võitlevat, ja sellest võitlemisest sageli lausa hüsteeriliselt tattipritsivat ateismi?
Ja kuidagi ebajärjekindel on autor kogu oma loomingus – vahel on tal külmking sama reaalne nagu talupoeg, lehm või kass; teinekord on aga haldjad omakonstrueeritud vaenlased, keda tuleb arvutiklaviatuuril materdada. Eriti mage mulje jääb võrdlusest suurteosega “Rehepapp”, mis oli ju eestlasele nina alla torgatud peegel – vaadake, millised me oleme! – ja sellisena meid kõiki puudutav. “Mees, kes teadis ussisõnu” jättis aga punnitatud, vägisi tehtud mulje. Polnud seal ei huumorit ega satiiri, ladusat jutustust ega kaasahaaravat lugu. Kuigi tuleb tunnistada, et Põhja Konn ja eriti tiibadega vanaisa olid vägevad tegelased.
Tiibadega vanaisa teadis, et vaenlastele ülevalt alla kirvega pähevalamine on väga ergonoomiline tegevus. Võimas vanamees, kelle viha ja vägi oli nii suur, et mõnikord sai ainult kuu peale kähistades väge välja lasta, muidu oleks võinud lõhki minna nagu ventiilita aurukatel. Raske arvata, kas mõni Kivirähu loodud kuju ka meie etnopsüühikasse kargab, aga vanaisal jätkub selleks power’it küllaga. Nii et ühe lugeja pettumus raamatus kui sellises ei tähenda mingil juhul soovitust raamat üldse lugemata jätta. Ei-ei! Lugeja saab näiteks teada, kes oli Põhja Konn. Jälle üks vägev teadmine.
