Loovklaster ei hammusta, vaid on loomingusõbralik

Kultuuritöötajate inspiratsioonirohke argipäev: Kultuuritehase festival “Demonstraatsija” aastal 2005. RENÈ VELLI

Kuidas viia kokku äri ja looming ning soodustada teadmiste ja ideede vahetust? Kultuurikorralduse magistrant Maria Mölder kutsus vestlusringi kaks loomemajanduse eksperti.

Viimaste aastate jooksul on Kultuuri­ministeeriumis tegeldud loomemajan­duse kontseptsiooni arendamisega. ­Loomemajandus ei mõjuta otseselt traditsioonilist kultuuripoliitikat, pigem aitab kunstilise ja ärilise poole kokku viia. Seotud on need paratamatult: kunsti ja äri suhtel on tunduvalt pikem ajalugu (metseenlus näiteks) kui riigilt toetust saaval kultuuripoliitikal.

Üks võimalus loomemajanduse eesmärke ellu viia, see tähendab, kunstiline ja äriline pool üksteise hüvanguks tööle panna, on moodustada loovklaster – see on loomingulise ja ärilise koostöö võrgustik. Lähemalt aitavad selle tähenduses selgusele jõuda kultuurikorralduse professor Gesa Birnkraut ja loomemajanduse lektor, sotsiaalteadlane Veiko Jürisson.

Kuivõrd Eesti loomemajandus on eeskuju võtnud peamiselt Suurbritanniast, võiks ka stiili­puhta loovklastri näitena esitleda ­Manchesteri Northern Quarterit. See on linnaosa, kus asuvad segamini väikesed kultuuriasutused ja ärid, tööruumid kunstnikele, mõned näitusepinnad. Loovklaster keskendub peamiselt muusikale (­pisileiblid, prooviruumid, poed) ja moele (väiksed disainiärid ja stuudiod), mida seovad omavahel mõlemaid teenindavad sektorid, nagu graafiline disain, reklaam, kõrtsid ja kohvikud. Sarnaseid äri ja loomingu sünergilisi kooslusi võib loomulikult leida mujaltki.

Hamburgist pärit Birnkraut tunneb end Eestiga juba piisavalt seotuna, kuid arvab, et oskab ometi siinset elu vaadelda väljast-tulnu pilguga. “Arvestades teie riigi suhteliselt noort iga, on loomemajandusega tegelemine Eesti jaoks suur samm. Mõningast uurimustööd on tehtud ja loomemajanduse kaardistamine (eelmisel aastal palju vastukajasid saanud Kultuuriministeeriumi üritus – toim.) on väga oluline, kuid see on alles algus. Aga Eesti väiksus annab loomemajan­duse kiireks arendamiseks olulise ­eelise,” usub Birnkraut.

Veiko Jürissoni arvates on peamine probleem, et Eestis on väikesest kultuuriruumist tulenevalt piiratud  kultuuriliste kaupade turg. Erinevalt Suurbritanniast, USAst või teistest suurriikidest puudub siin näiteks suur filmi- ja muusikatööstus. “Meil on liiga vähe oma tooteid, samas on ka loomemajanduse tarbijate arv Eestis väga väike.” Seda enam vajaksid oma tooted tähelepanu. Näiteks disainer, kes sõltub suuresti tööstuslikust tootmisest, saaks rohkem kasu konkreetse ettevõtjaga kokku viimisest kui Kultuurkapitali ühekordsest toetusest. Seetõttu võidab disain just loomemajandusest, mitte niivõrd traditsioonilisest kultuuripoliitikast.

Jürisson avab täpsemalt loomemajanduse poliitilisi tagamaid ja nende seoseid klastritega: “Valitsuse roll on luua üldine poliitiline keskkond ja strateegiad loomemajanduse sektorite tugevdamiseks ning meetodid esile kerkivate loomemajandusega tegelevate ettevõtete toetamiseks.” Seega pingutavad loomemajandusega tegelevad ministeeriumid praegu muu hulgas selle nimel, et ettevõtted ja kunstiinimesed üksteist leiaks ja nende koostöö vilja kannaks. “Kohalik omavalitsus peaks aga tegelema loovust väärtustava ja soodustava keskkonna tekitamisega loomingulistele inimestele.” Kohalik omavalitsus saab luua ka ­ettevõtetele tingimusi koostööks ja koguni võrgustikeks – nii tekibki klaster. “Klasterdumine on oluline teadmiste ja ideede jagamiseks. Loomemajanduses on teadmised eriti tähtsal kohal, klasterdumine annab edukuseks selge eelise. Koos töötades ja ideid vahetades võib meile pähe torgata midagi täiesti ootamatut ja uu t.”

Loovklastris ei piisa vaid (füüsiliste) töökohtade ja töötingimuste tekitamisest. Jürisson: “Idee poolest on tegu kohaga, kus eri loovvaldkondade esindajad saavad jagada oma kogemusi ja teadmisi – mitte ainult praktilisi, vaid ka emotsionaalseid ja esteetilisi. Kuid ei tohiks unustada ka sellise koondumise majanduslikke eesmärke.”

Jürisson ja Birnkraut nõustuvad, et loov­klastrid peavad kujundama võrgustikke ja sotsiaalset keskkonda, mis soodustaks loome­inimeste tööd. Vahel ununeb, et loomingulist tegevust ei saa töötundidega piirata: vähe sellest, et loomeinimesed kipuvad tegema ületunde, tihti puudub neil üldse kindel tööaeg! Just seetõttu peaks loovklastri töötingimused arvestama vaimseid pingutusi ja võimalusel toetama kiiret enesetaastamist nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt.

EMTA korraldatud suveakadeemia Synaxis Baltica andis siinsetele potentsiaalsetele klastritele, nagu Ülemiste City, Katariina Gild ja Kultuurikatel, rahvusvahelise hinnangu. Lisaks nende hetkeolukorra analüüsimisele mõeldi ka tulevikule ja vaadati, millises suunas nad võiksid areneda. Birnkraut räägib, et tudengite arutelu oli endalegi arendav. “Eriti tugeva diskussiooni tekitas Ülemiste City projekt, sest tudengite jaoks oli algusest peale selge, et tegemist ei ole loovklastriga. Arvasin algul, et hetkel võib-olla mitte, aga seal on loomingulist potentsiaali.”

Jürisson näeb Ülemiste City tulevikku tarkvaratööstuses: “Kuna siin on keskmes kõrgtehnoloogiaga tegelevad firmad, siis see võib luua aluse IT- ja tarkvaraklastri arengule.” Jürissoni sõnul puudub Ülemistes esi­algu üks loovklastri oluline element: ­sotsiaal­ne keskkond. “Tarkvara loojad vajavad lisaks spetsiifilisele valdkonnaga seonduvale ka vaba suhtlust, mis omakorda ärgitaks loomingu­lisusele. Küsimus ongi selles, kuidas luua Ülemistes loomingulist keskkonda,” kinnitab Jürisson.

Birnkrauti sõnul oli Synaxis Baltica tulemuste põhjal Tallinnas loovklastrile kõige lähedasem Katariina Gild. Samas leidsid suveakadeemial osalejad, et Katariina Gildi ei juhita klastri skeemist lähtuvalt, sest sealsed ärid alluvad ühele ettevõttele, MTÜ-le Hereditas. Ka Jürisson nõustub, et Katariina Gild on võrreldav klastriga, aga ei ole veel päris klastri mõõtu. “Kui rohkem partnereid ühineks ja moodustaks suuremaid võrgustikke, oleks põhjust seda klastriks nimetada.”

Paljud loomemajanduse arendamisega tegelevad inimesed on seisukohal, et tõelist loovklastrit Eestis veel pole. Esimest omasugust oodatakse Kultuurikatlast, mis ehitataks üles linna ja erasponsorite toetusel, kuid peaks tulevikus saavutama isemajandavuse. Veiko Jürisson: “Kultuurikatlast võib saada klaster, kus ühes kohas keskendutakse erinevatele kultuuritegevustele. Kuid veelgi tähtsam oleks alternatiivseid ideid ja mitmekesisust soodustava keskkonna loomine.”