Agulikass “Agulikass”

(Õunaviks)
Kobav ja intiimne, õrn ja vahetu autsaideri pop ja folk.

Tartu elaniku Agulikassi, kes leiti kuuldavasti üles tänavakuulutuste abil, 31-loolist kogumikku võib hinnata ka kitsalt muusikaliste kriteeriumide järgi, kuid päris õige see ei oleks. Lisaks muusikakonservile kujutab siinne plaat endast ühe põneva nähtuse – autsaiderlus muusikas – käegakatsutavat, ehedat ja Eesti oludes haruldast tõendit. Nelja avaldamata ja ühe avaldatud albumi põhjal loodud paremik toob oma ainulaadsuses kohati meelde teise Õunaviksi artisti Erkki Hyva loomingu, kuid Agulikass on Hyvast märksa introvertsem – häält naljalt ei tõsta ja enamasti saadab end vaid tasasel naturaalkitarril. Ekstsesse ja vimkasid plaadil peaaegu ei esine, kui nendeks mitte lugeda tema loomingut ja isikut tervikuna.

Agulikass võlub eelkõige intiimselt ülesvõtud ja kobamisi, kuid julgelt ettekantud lookestega, mille pikkus küünib harva üle ühe minuti. Solisti häälematerjal on õrn ja värelev, meloodiad abstraktsed ning esituslaad veidi saamatu, kuid seejuures äärmiselt vahetu ja piisavalt sisendusjõuline, et seda mitte pelga veiderdamisena võtta.

Mitte kuigi kauge paralleel võiks olla ka Sulev Luige haprad Valgre-tõlgendused. Enamikku plaadil kõlavast võib soovi korral lahterdada lo-fi- või kodufolgiks.

Folgi kasuks räägib ka laulusõnade kõrvatorkavalt oluline roll. Poeetiliselt tehakse juttu argisest linnaelust, visatakse paar humoorikat vemmalvärssi (“Kapsa”), kuid avatakse ka salapärase autori isikut, võimalikku elukäiku ja omapärast mõtteilma (“Ma”). Plaadil leiduvad ka mõned “korralikud”, bändi­saundiga lood (arranžeerijaks-kaasautoriks Raul Veeber), mis irduvad oluliselt kogumiku valdavast meeleolust ja paigutuvad kuhugi Vennaskonna, Metro Luminali ja 80ndate Eesti rock’i vahele (hitimaigulised “Tähed”, “Hullumaja” ja “Viimane”). 8