Omapõlg

Suvel tõi üks sõber aiapeole saabudes kingiks paari puuvillaseid sokke. Sokid olid eesti omad, sildi peale oli kirjutatud “etno”. Mulle meeldisid väga. Need olid mustad, sellised moodsad madalad ja äärtes olid ilusad roosikimbud, täpselt õigete muhu värvidega. Nagu ütleks tuttav mürsik – ülikõva!

Sain kaks nädalat hiljem ise kutse aiapeole, tahtsin ka sokke kinkida. Läksin Tartu kaubamajja (mis on teatavasti Eesti kapitalile kuuluva Tallinna kaubamaja oma) ja küsisin neid etnosokke.

Müüjatar, kurja näoga, aga see-eest jõulise käega võõbatud proua, surus suu kriipsuks ja pigistas sealt tumepunasest pilust, et selliseid asju neil küll pole.

Eesti sokke. Miks ei ole? – Sest neid pole vaja.

Mul pole neid muhu sokke vaja. Küll on mul vaja viis korda kallimaid itaalia, hispaania ja paganteabmissokke, mis niikuinii on tegelikult valmistatud teadagikus.

Ma sain need sokid. Etnosokid. Mulgi ja muhu ja mis nad kõik veel olid. Ja kuna jama oli olnud palju, siis ma ostsin hulgi. Mu sõbrad said ja sugulased ja sahtlis on veel oma 20 paari varus ka. Sõbra Londoni vanatädi ostis 27 paari.

Aga jah, kustkohast.

Eesti Rahva Muuseumi piletiletist muide. Vanast Tartu Raudteeklubist. See et see on ainus koht, kus suurima eesti sokivabriku sokke Tartus müüakse.

Ma mõtlesin, et see on väike asi küll, aga ma tahan ikkagi teada, kust see asi algab. Suhtumine.

Niisiis, ma helistasin sokivabrikandile. Tervitasin ja küsisin, miks pole poodides etnosokke. Neid mulgi, muhu ja Järva-Jaani mustritega. Ja eriti, et miks pole neid selles suurimas, meie oma esinduspoes.

Sokivabrikant vaikis pikalt, ohkas, ja ütles siis, et tema tüli et taha.

Aga. Aga et Kaubamaja ei salli tema sokke ja saatis lausa kirja, kus oli kirjutatud, et selliste sokkide jaoks on Kaubamaja liiga kõrge tasemega müügikoht. Liiga peen, tahtsid nad öelda.

Võib-olla mõnele tundub, et see on norimise moodi. Aga kui väikesest asjast ei alusta, ei muuda midagi. Niisiis: mina, Marta Karu, tahan teada, lugupeetav kaubamaja, börsiettevõte, kes nii väga tahab, et ma teie aktsiaid ostaks:
miks ei müüda kaubamajas etnosokke, tehtud Eesti ettevõttes, mille nime ma siin nimetada ei saa, sest ei tohi reklaami teha?

Kelle kaup on veel tagasi lükatud kui vähepeen?

Ja mida üldse on tehtud selleks, et eesti tootjate kaupa esile tõsta, nagu on igal korralikul maal pruugiks. Märgistusega – kodumaine.

Millegipärast tundub see küsimus mulle just nüüd, Eesti Vabariigi 90ndal, juubeliaastal, väga oluline.

Vastust paluks meilile martakaru@gmail.com