Uus klikiajastu
Vallo KruuserÜhel kohtumisel kultuuriinimestega, kus keegi hakkas jälle siunama uut “vaikivat ajastut” Eesti meedias, poetas president Toomas Hendrik Ilves vastuseks, et tema neid jutte vaikiva ajastu tagasipöördumisest ei usu, pigem võiks rääkida uuest klikiajastust – pidades silmas, nagu oletan, mitte ajakirjanduse üle valitsevat kildkondlikku võimu, vaid arvutikasutajate kasvavat mõju ajalehtede sisule. Nopin selle kujundi üles ja püüan talle elujõudu sisse puhuda.
Tõepoolest, klikkimisest on saanud tänapäeva ajakirjanduses edu uus mõõdupuu. Mida rohkem klikke, seda parem artikkel. Lehetoimetuses levitatakse päeviti edetabelit ajalehe edukamatest lugudest, mis koostatakse klikkide põhjal. Olen kuulnud, et mõnes toimetuses näidatakse suisa seinale jooksvalt parimate (s.t enim klikitavate) artiklite edetabelit. Ma ei kahtlegi, et suurem osa ajakirjanikke suhtub sellistesse tabelitesse üleolevalt. Ja ongi raske tõsiseks jääda, kui edetabeli tipus kõrguvad enamasti need artiklid, mille pealkirjas esineb erootilist sõnavara või kõmulisi pärisnimesid. Kummatigi julgen arvata, et uus klikiajastu ei möödu jälgi jätmata ühestki ajakirjanikust. Kogenud toimetaja teab, kuidas sõnastada arvamusartikli pealkiri selliselt, mis sunnib hajameelset veebilugejat sellel hiirega klõpsama. Või kuidas pealkirjastada välispoliitiline uudislugu, nii et see ülepea võrgulehe esiküljele pääseks.
Siin olemegi jõudnud ilmselt probleemi tuumani: kogu see klikiajastu on esmajoones võrguajakirjanduse ebameeldiv kaasnähe, mis laiendab oma loogikat järjest jõulisemalt paberväljaannetele. Mulle tundub hädavajalik, et seda arengut teadlikult pidurdataks. Ajalehe väärtust ega tähtsust ei suurenda tungidele tuginev klikkimine, vaid võime mõjutada ja mõtestada ühiskondlikke protsesse. Mul ei ole midagi selle vastu, kui ajaleht peab vajalikuks luua veebisoppe, kus kõiksugu piilujad saavad ennast välja elada. Kuid sellel ei tohiks olla vähimatki mõju ajalehe tegelikule sisule, ei paberil ega veebis. Et olukord pole lootusetu, näitab Postimehe algatus suunata kogu kollane kraam eraldi Elu24 portaali. Kui suudetaks veel võrguväljaande avalehelt ära koristada selle portaali menüüriba (pole vaja muretseda, küll need lood ise üles leitakse), siis peseks see ajalehe rinnaesise lõplikult puhtaks.
Kuid klikiajastu on toonud kaasa veel ühe pahe: veebikommentaaride vohamise. On terve rida lugejaid (õnneks pole neid kokkuvõttes kuigi palju), kes ei rahuldu klikkimisega, vaid kasutavad uusi veebivõimalusi anonüümseks ärapanemiseks. Nii on võrgulehtede kommentaarinurkadesse endale asenduskodu loonud õige kirev seltskond, kes varustab veebiruumi päevast päeva verbaalsete väljaheidetega. Aeg-ajalt paistab seltskonda eksivat mõni, kel on tõesti midagi öelda või südamel, ent tavaliselt kohkub ta õige pea tagasi. Ma olen mõelnud, et väga huvitav oleks korraldada nende regulaarsete roojajate kokkutulek, kus pärast aastatepikkust anonüümset suhtlust üksteist viimaks silmast silma nähakse. Mis huvitavaid intriige ja liite see võiks sünnitada! Loodan, et sel teemal hargneb artikli kommentaariumis põnev arutelu.
Ent uue klikiajastu märke ei pea otsima ainult meediast, vaid selle juured ulatuvad palju sügavamale. On huvitav jälgida, kuidas väljend “kõigest hiirekliki kaugusel” on istutanud ennast meie keelekasutusse ja teadvusesse. “Hiireklikk” on moodsa efektiivsuse võrdpilt. “Klik
k, ja valmis” võiks olla meie lipukiri. Kuid klikkimine sümboliseerib ühtlasi meie süvenemisvõime allakäiku. Tänavu juulis ilmus The Atlantic Monthlys Ameerika õpetlase Nicholas Carri artikkel “Kas Google muudab meid lolliks?”. See vallandas ulatusliku vaidluse klikiajastu ohtudest. Carr väidab, et interneti sagenenud kasutamine on mõjunud halvavalt inimeste keskendumisvõimele. Ta osutab tervele hulgale uurimustele, mis näitavad, kuidas igapäevane klikkimine röövib suutlikkuse süveneda ja lugeda pikki tekste. “Ma ei ole enam võimeline lugema “Sõda ja rahu”,” kurdab Carrile üks aktiivne veebisurfija. Carri artikkel näitab veenvalt, et me ei ole ainult see, m i d a me loeme, vaid samuti see, k u i d a s me loeme. Inimeste tähelepanuvõime (see, mida psühholoogid nimetavad attention span’iks) kahaneb teadlaste hinnangul drastiliselt. Sagedase klikkija puhul ei ületa see enam üheksat sekundit, täpselt nagu kuldkalal.
Meil on järjest rohkem informatsiooni järjest vähemate asjade kohta. Me räägime ja kirjutame järjest enam, et öelda üha vähem. Umberto Eco arutab oma hiljutises esseekogus “Vähikäigul” (A passo di gambero, 2006) selle üle, kuidas uus tehnoloogiline areng põhjustab inimeste üha suuremat taandarengut. Me edeneme vähikäigul, väidab Eco. Et säilitada optimistlikku meelt, siis mõtlen, et vahest ongi hea, kui Eesti ajakirjandus jõuaks uuesti sellele tasemele, kus ta oli viis või kümme aastat tagasi.
