Abrakadabra eesti keeles

BLOND KABALIST: Endine teatrimees ja värske menukirjanik Geert van Kimpen läks rabi juurde kabala-kursustele ja kirjutas kokku loo, mida praegu Euroopas usinalt tõlgitakse. Vallo Kruuser

“Kabalist” sobitub ajastukonteksti peavoolu suurepäraselt, väidab Doris Kareva.

Geert van Kimpen
“Kabalist”
Tõlkinud Vahur Aabrams. Päikesepillaja, 2008. 314 lk.

Geert van Kimpeni “Kabalist” kajastab nii veenvalt juudi kogukonna traditsioonilist elu Safedis 16. sajandil, et raske on uskuda, et raamatu autor on hoopis hollandlane. Autori eelnev näitejuhi ja teatrikirjaniku kogemus tuleb ümberkehastumisel kahtlemata kasuks; Jeruusalemma värvid, hääled ja lõhnad on otse aistiliselt äratuntavad. Kas Jumala seitsmekümne kahe salanime avaldamine selles kontekstis eetiline ja kohane on, jäägu asjatundjate otsustada.

Raamatut on võrreldud Paolo Coelho “Alkeemikuga” ja tõepoolest, teatav paralleel siin ei puudu.

See keerulist salaõpetust avav, elu müsteeriumi tabada püüdev esikromaan leidis just oma haaravas lihtsuses kohest vastukaja – paari aastaga on see tõlgitud viieteistkümnesse keelde ning teosest on kavas vändata film. Kui Coelho aga lähtub iidsest sufi mõistuloost, siis Kimpen toetub ajaloolisele materjalile, ühe tuntuima juudi müstiku Isaak Luria eluloole, mis on säilinud rabi Haijim Vitali kirjapanduna. See õpilase ja õpetaja lugu jutustab ühtlasi hingesugulase leidmisest, püüdlusest mõista Jumala olemust ja maailma valitsevaist vaimseist seadusist.

Siinkohal mõned maitseproovid autori stiilist ja ambitsioonidest:

*
Kahekümne kahe tähega, mis moodustasid tähestiku, oli Jumal maailma loonud. Iga täheühend oli valem. Nii nagu keemilised sümbolid väljendasid mingit aineühendit. Olgu selleks konkreetsed esemed või nimetamatud jõud.

*
Iga kord, kui keegi su nime nimetab, on see sügav kogemus. See on loori eemaldamine su enese müsteeriumi ümbert. Inimese elu olemus on kätketud ta nimesse. Tähtede kombinatsioon annab teada, mis on kellegi eluülesanne.

*
Kõigil soovidel on üksainus eesmärk: täide minna. Inimene oli soov, mis polnud veel täitunud.

Igatsused olid kütus, mille varal elas ja kasvas kogu armastus. Kõige tugevam igatsus oli suguline iha. Ilma vaimse sidemeta võis see igatsus kõik muud soovid kustutada. Soovideta inimene kustus kui sissepoole plahvatav täht. Raske ja sünkmustana imes see oma olematus elukohas endasse kogu valguse – põhjatusse tühjuse lehtrisse, et teises dimensioonis taas soovina sündida. Kuid üksainus omakasupüüdmatu mõte oli võimeline maailma teiseks tegema. Armastus oli tohutu jõud, mis võis muuta kõike ja kõiki.

*
Kui armastada kedagi selle pärast, mida temalt saada võib, ja mitte selle pärast, mida võib talle kinkida, siis see armastus põletab. Inimene põletab oma armastatu sõna otseses mõttes tuhaks.

Nagu ka iseenda.

*
Müstiline tarkus ei ilmuta end nägemustes, vaid kuuletumises igapäevasele kutsele head teha.

“Kabalist” sobitub ajastukonteksti peavoolu suurepäraselt. Raamat pole ülemäära komplitseeritud ka kabalaga vaevalt kokku puutunud lugeja jaoks, kutsub tunnetama elu põhiväärtusi ja pakub mõnevõrra müstilist, mõnevõrra eksootilist kogemust – rikastavat ajaveedet kindlasti. Tunnustada tuleks nii Vahur Aabramsit tõlkijana kui Tiina Hallikut toimetajana. Rõõmustav on, et lisaks juba tuntud kirjastusele Pilgrim on pimedal ajal valgust asunud jagama ka kirjastus Päikesepillaja.