Birk Rohelend. "Enesetapjad"
Birk Rohelend “Enesetapjad”
Tänapäev, 2009. 224 lk.
Birk Rohelennu romaan “Enesetapjad” sai Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2008. aasta noorsooromaani võistlusel I–II koha. Pealkiri ja pühendus kahele lahkunud sõbrale ei kutsu just lugema. Milleks lasta end veel kord solgipangega üle valada?
Samas tekib lootus, et ehk pakub just see teos seletust tänapäeva noorte plahvatuslikult kasvanud elutüdimusele. Kuni lõpupeatüki üllatava puändini see lootus täitub; lugeja ees rulluvad lahti nelja noore inimese, Pia, Zeni, Sofia ja Haraldi mina-otsingud ja eluheitlused.
Siin on doriangreylik androgüünne fotokunstnik, kes põlgab kõike maist, banaalset ja inetut.
Arusaadav, et ümbritsevat jälestades, kuid samal ajal oma lähedaste peal parasiteerides satub ta varem või hiljem oma eluga ummikusse. Teise noore inimese traagika seisneb liigses emotsionaalses sõltuvuses, sest koduorjana ei suuda ta end lahti rebida mineviku pettekujutelmadest, mõelda omi mõtteid ega elada oma elu. Tegelane, kellel jutustaja kõige pikemalt peatub, kujutab koondportreed paljude noorte inimeste eneseotsinguga seotud sundmõtetest. Kas elada silmade, südame või mõistuse järgi – võib kokkuvõtlikult sõnastada Pia trilemma.
Kuid Rohelennu tekst oleks liiga tavaline, kui näitaks vaid noorte inimeste maadlemist oma eksistentsiküsimusega. Midagi, mis on iseloomulik tänapäevale, on justkui puudu. Ja tõepoolest, teose lõpus selgub, et enesetapp on tänastele noortele vaid üks paljudest enesestilisatsiooni võimalustest. Üks mask, üks kest, üks klišeerohke roll paljude seas, mida saab lõputult vahetada ja varieerida. Kuid mis juhtub siis, kui surm selle wannabe lõpuks siiski tantsule kutsub, sest kusagil sai (kogemata) tehtud näpukas...?
